Kuidas ma südariuuringul peaagu südari sain

Käisin täna perearsti juures EKGd tegemas, lihtsalt rutiinne käik. Ma vahel pean laskma EKGd teha lihtsalt kontrollimiseks, see mu keha eripära. Kõik muidu hästi, jätkuvalt elan. 😀

Kõik on täiesti tavaline ja nii nagu alati. Leban mina seal poolalasti EKG laual, paberike tuleb välja ja õde viib arstile kõrvaltuppa vaatamiseks. Nagu ikka. 0 stressi, lebo.

Ja siis kuulen arsti teisest toast ütlemas: “Midagi on valesti”. Ja pöördus õe poole, et kas ta ikka ühendas masina õigesti, sest see EKG täiesti loetamatu. Õde väitis, et jaa, kõik nii nagu peab. Järsku kogu personal koguneb mu juurde EKG masina ümber ja on konkreetselt segaduses. Vaatavad paberit, vaatavad masinat, vaatavad nupukesi, mis mu kehale ühendatud.

Mina samal ajal:

:O

Mismõttes valesti? Kas ma siis nagu PÄRISELT suremas? Kas “loetamatu” nagu paberi mõttes või selles mõttes, et ma pean kirstu hakkama tellima? Samas parim koht surra on ju arstikabinet – professionaalne abi kohe lähedal. Üritasin aru saada, kuidas ma selle mittefunktsioneeriva südamega siis niimoodi elada saanud, et EKG peksab segast, aga ma ise ei tunne absoluutselt mitte midagi.

Samal ajal kui ma oma testamendile mõtlen, ütleb pereõde, et “Hinga rahulikult”, sest nad teevad uue EKG.

Uus paber tuli juba palju loetavam, sest see masin vajas lihtsalt restarti. 😀 RESTARTI.

Me kõik hingasime kergendatult.

Ja see uus paber näitas, et muidu ka kõik jätkuvalt tavapärane. 😀

mida kuulutusi – korteriturg

Vahepeal ma mõtlen, et peaks hakkama maakleriks. Vähemalt kuulutuste tegemine ei võta sel juhul eriti mõttetööd. Vaatasin täna uusi korterite kuulutusi turul ja üle poolte polnud normaalsed. 😀

Üks mu lemmik oli (küll eraisiku kuulutus, mitte maakleri oma) see:

Kõik. 😀

Üks kuulutus sisaldas sügavuti infot maja arhitektuuri kohta. Väga tore, aga kuidas on lood KÜ-ga? Või kommunaalidega? Milline on küttevorm? Nah… see pole oluline. Aga las ma räägin veel arhitektuurist. RED FLAG

Üks oli väga salapärane ja natuke typone: Registreeri kliendipdäevale 23 mai kell 18-19 : m*****@r******.ee või helista +***********

Üks oli korter “esimesel korrusel” (kokku oli märgitud majal 3 korrust), aga pildid olid keldrist. Tegemist oli keldrikorrusega. Osaliselt maa all…

Ühel korteril olid pildid väga ilusad ja jutt ka juures, aga majast väljast 0 pilti. RED FLAG

Õnneks mõned kuulutused olid ka mõistlikult informatiivsed, aga lihtsalt väga unfortunate objektid. Näiteks mu lemmikcombo on maja, mis on nii kaasomandis kui ka ilma kasutusloata. Ruutmeetri hind muidugi üle keskmise.

Väike jõulusüdar

Jõulud ja koroona. Me peame igal aastal jõule perega, ka sel aastal. Küll aga otsustasin nädal enne jõule inimestest eemale hoida (no rohkem kui juba hoian), et mitte ohustada teisi, kellele ma külla lähen. Selle nädala sisse mahtus mu eriti minimaliseeritud mull rahvast, kus on kokku kolm inimest. Kõik nad võtavad koroonat õnneks tõsiselt ja ma saan neid selles suhtes usaldada.

Pidasime jõulud ära, keegi meie pere riskigrupist kohale ei tulnud, sest nii on mõistlik. Nad ühinesid virtuaalselt. Ka salmi kingituste eest sai lugeda läbi interneti. 😀 Seega pole see midagi nii tehtamatu.

Päev peale jõule, ehk siis üleeile, tunnen, et mind on tabanud külmetus. No selline tavaline “nina jookseb ja sügeleb” külmetus, mis mind läbi aegade on kimbutanud ja mille kulgu ma oskan üsna täpselt hinnata. Küll aga ehmatasin ma ära, sest kust kuradi kohast ma selle saada võisin? Ka külmetus on viirus ja tuleb kuskilt üles korjata. Aga kust kohast? Ma kannan igalpool maski, hoian 2m, poes käin siis kui rahvast vähe, jne jne.

Mida siis teha? Helistasin vanale heale 1220 liinile ehk perearsti nõuandetelefonile ja küsisin nõu. Ütlesin, et mul on tekkinud külmetusele iseloomulik nohu, mis te arvate, kas on vajalik teha koroonatest või ei. Too naine ei öelnud muud kui et “Nohu on KA sümptom. Saadame testimisele.” Andsin oma isikukoodi ja nime ja juba 10 min hiljem oli mul sõnum, kus sain koroonatesti aja regada. Kiire ja efektiivne! Mul oli hea meel, et saan testida, seda just enda ja oma kontaktsete südamerahu huvides.

Aja sain järgmise päeva hommikuks. Valisin võimalikult varasema aja, et äkki saan tulemuse ka siis varem. Aga ei, see tuli ikka kell 3 öösel. 😀

Järgmise päeva hommikul kell 9 olin mina Saku suurhalli juures koos 10 teise kaaskannatajaga. Seda, et keegi pulgaga mu ninas surkis, polnud pea tundagi. Mu 5G kiip sai valutult ja kiirelt paigaldatud. Nüüd tunnen tungivat soovi teha üks püsikorraldus Bill Gatesile…

Lugesin ühe inimese kogemust, et tema 4 sünnitust olid vähem valusamad kui koroonatest ja ma mõtlen, et kui sünnitus on selline, et keegi 5 sekundit mu aju vaevutuntavalt kõdistab, siis ei tohiks keegi sünnitusi karta. 😀

Täna ärkasin hommikul kell 7.30 korra üles ja käte värisedes logisin digilugu.ee sisse, et näha, kas ma olen süümepiinadest ja kannatustest vaba või olen ma kuidagi ohustanud kõiki jõulupidulisi, pean istuma teadmata aja TÄIELIKUS isolatsioonis ja tõenäoliselt ütlema head aega lõhnadele.

Õnneks oli tulemus negatiivne.

Kõik need kaks päeva, esimene haiguspäev ja testi tegemise päev, istusin ma kodus ja ei tõstnud jalgagi õue, noh nii nagu peab. Ja see oli jube, tahaks ju ikka jalutama minna või kuhugi. Nüüd mul on see vabadus! Vabadus uuesti õue minna, vabadus lõhnu tunda, vabadus ise vajadusel apteeki minna, ilma et peaks kedagi koormama.

Kui ma ennem võtsin seda asja tõsiselt, siis nüüd ma võtan seda eriti tõsiselt, sest see mõte, et ma peaksin TÄIELIKUS isolatsioonis olema kogu haiguse aja, oli õõvastav. Veelgi õõvastavam on see mõte, et tõenäoliselt väheneb või kaob lõhnataju. Seda siis heal juhul, halvemal juhul võib seda kuramuse koroonat põdeda pikalt, tüsistustega või isegi haiglasse sattuda (no kui siis kohti üldse saadaval on…).

Seda enam ma ei saa aru, miks inimesed ei kanna maski, ei võta asja tõsiselt, oodates testiaega/tulemusi või olles lähikontaktne, saavad teiste inimestega kokku ja elavad nagu homset poleks. Ma ei tea, minul küll oleksid RÄMEDAD süümepiinad, kui ma kedagi nakataks.

Olge terved, jääge negatiivseks, ärge lapake mööda ilma väga ringi ja ärge kartke testimist. See on mu viimase paari päeva kokkuvõte. 😀

PS: Tänaseks on mu külmetusenohu ka pea täiesti kadunud.

Riis, äädikas ja täid

Tere, i’m back. Või noh, ma püüan.

Ma pole siia nii ammu kirjutanud ja ausaltöeldes pole mul meeles ka, mis vahepeal toimunud on, sest näiteks ma olen reaalselt viimased 2 tundi üritanud pingsalt meenutada, mida ma üleeile tegin. Ma siiamaani ei tea. Ma vaatasin isegi oma pangatehinguid ja kalendrit, et aimu saada, aga ei midagi. Help.

Ma üritasin siin ükspäev teha sushiriisi. Mulle meeldivad igasugused riisikausid koos salatilehtedega ja muude heade asjadega, aga need on kallid. Mõtlesin, et proovin ise.

Ostsin sushiriisi ja panin ta juhendite järgi keema. Keetsin ära, ta veits jäi põhja kinni, aga pole hullu. Siis segasin õpetuste järgi sushiäädikat ja suhkrut (ma ei tea, paki peal oli kirjas, ärge küsige). Ja see äädikas…

See võttis kogu söögiisu ära.

Kunagi kui ma väike olin ja meil umbes 6-lapselises grupis läks lahti täiepideemia (teate küll laagrid ja suvi jne jne), siis iga jumala päev, isegi mitu korda päevas, käisime me ridamisi saunas pead kammimas täikammi ja äädikaga.

Minul õnneks vedas, sain vist paari päevaga lahti, aga mõni pidi lausa juuksed maha ajama. Pluss veel see äädikaralli.

Ja nüüd kui ma hakkan oma kaunist lõunat sööma, siis ainus asi, mis mul silme ees on, on TÄID. Täid, täid ja ainult täid. Ja kammimine. Ja täid. Põhimõtteliselt võib minu jaoks äädika kui toiduaine maha kanda.

Igatahes oli mu lõunaks üks maitsetu sushiriis. Meenutas pigem riisiputru kui riisikaussi, kuigi see oli riis kausis, seega.. vist täitsin eesmärgi?

Kuidas puhkus ära rikkuda…

Ma võtsin kaks nädalat puhkust, et mööda Eestit ringi reisida. Noh, et teha väike road trip, sest mul ju auto ja välismaale ei saa minna. Täna algas mu puhkus, ehk ülehomme peaks juba kodinad kokku pakkima ja trippima hakkama.

Lähen mina siis korra Prismasse, autoga, sest vaja oli tuua natuke rohkem asju. Jõuan sõita vaevu 1 minuti kui valgusfoori taga hakkab mu autoke mu peale karjuma, et ma ta kohe seiskaks, sest õliga on midagi lahti.

Täitsa pekkis. Ma sain viis südarit selle peale. Mina, keset teed, üksi autos ja mu auto on katki!!!

Ma ei osanud midgi teha, lülitasin süüte välja. Aga no kuidas ma siis siin keset teed niimoodi istun… Käivitasin auto uuesti ja mitte miski ei karjunud enam. Mida?
Sõidan siis käte värisedes 5 min Prismasse, käin poes, tulen tagasi, sõidan käte värisedes tagasi koju. Auto nagu miška, midagi pole häda, mingeid hääli ei tee, mingid tulukesed ei põle.

Aga mina olen siiamaani traumeeritud. Sest ma pean ta nüüd ikkagi kontrolli viima, ma ei julge niimoodi maanteele roadtrippima minna, et mu auto võib järsku sussid püsti visata. Õnneks mul on kasko, millega ma vast nagu vaeslaps teele ei jää, aga siiski!
Nii palju siis minu puhkusest. 😦

Õhtul, kui auto oli maha jahtunud, kontrollisin esimest korda elus õli. Nüüd lugesin, et seda tuleks teha vähemalt kord kuus…. UPS.

Igatahes, õli polnud ollagi. See varras on puhtam kui mu kodu ja ma just täna koristasin.

Kuidas see võimalik on? Kuhu see õli kadus? Auto alune oli küll puhas, aga vb sp et see oli kuskil juba tühjaks jooksnud… Kuidas ükski tuluke ei põlenud? Mis toimub? Ok, auto küll karjus mu peale, aga kas mingi tuluke ei peake põlema kui õli pole? Ah, mina ei tea ju, mis täpselt häda on. Kuigi tahaks teada. 

Minu kogemused on senimaani olnud kõrvaltvaatajana vähemalt 15a vanuse autoga, mis ei käinud korralistes hooldustes, vaid kord aastas ülevaatusel või ülevaatuste vahepeal veeti slepis garaaži, sest miski asi jälle läks katki. 😀 Ja siis olen mina, kes sõidab olematu õliga. 

Lähen nüüd õli ostma, et hooldusesse sõita. Palvetage mu rahakoti pärast, pls.

Puhkuse teemadelt seda, et rongiga saab ka reisida ja see on piisavalt mugav, aga sellega ei saa teha põikeid kuhugi ägedasse kohta või uurida ümbruskonda.
Uurisin rendiautosid veidi ja need ka kirvehinnaga. Nojah. Või siis minna rongiga kuhugi ja võtta sealt linnast rendiauto, see tundub mõistlikum, sest vähealt load ei saa katki minna. 😀

 

 

Jalad suveks korda – epilaatori kogemus

Esiteks alustame sellest, et see on igaühe enda asi, kas ja kuidas ta oma karvkatte eest hoolitseb. Ma pole kindlasti üks neist, kelle arust naine on naine ainult siis, kui säär on sile. Ei. Käige ringi karvasena või siledana, ma ei judge ja inimesed võiks üldse oma elu elada, mitte kellegi karvkatte pärast muretseda.

Ma ei saa öelda enda kohta, et ma 100% hoian enda sääred siledad, sest umbes 90% ajast nad ei ole siledad, sest mul on ükskõik. 😀 Küll aga hakkas mul karantiini ajal igav ning ma mõtlesin, et kuna suvi on tulekul siis osa ajast poleks ju paha kui mu säär sile oleks. Samas ma ei viitsi raseerida, see on tüütu ja ebaefektiivne. Vahatamine on kallis ja ma niigi ei soovi kulutada oma raha mingite iluprotseduuride peale kuskil salongides, ehk see veel puudus.

Valikusse jäi epilaator. Kes ei ole epilaatorit varem kasutanud aga uurib selle kohta, siis silmi ja kõrvu jäävad kommentaarid, et see on rämedalt valus. Võib-olla ma poleks julgenud seda üldse ostagi, kui ma poleks kunagi ammu epilaatorit omanud. Ja ma teadsin, et isegi kui alguses on valus, siis paari korra pärast enam ei ole nii hullu midagi.

Ma ei tea, mis sellest vanast epilaatorist sai või kuhu ta kadus, aga otsustasin osta uue.

Valisin ilma lisatarvikuteta Braun Silk Epil 5 epilaatori, kaasas oli jahutav kinnas, mida ma kasutasin vast üks kord. Valisin selle, sest terade arv oli 40 ja mida rohkem terasid, seda vähem pead edasi tagasi siluma seda jalga.

MInu kogemus oli ülimalt positiivne. Mul on küllaltki madal valulävi enda arvates, aga see ei teinudki nii hullult valu. Ma mäletan oma esimest epilaatorikogemust, kus sai siis lausa valust higistatud, sellega aga keegi nagu lihtsalt kratsiks.

Sain oma jalad siledaks ning umbes iga kahe nädala tagant teen üle (kui viitsin, vahel ei viitsi ka).

Lisaks ostsin endale elektrilise kannaviili. Noh selle tavalise Scholli oma, mis a la Rimis saadaval on. Sellega sain oma karedad kannad ka kenasti siledaks, veidikene jalakreemi (!) ka ja põhimõtteliselt võin oma jalgadele onlyfans konto teha ja fetishpilte müüma hakata.

Tagasi normaalsusesse?

Tundub, et eriolukord on läbi saamas, sest mu maja parkla on jälle autosid täis. Kõik panid ajama suht märtsi lõpus ja nii mõnus tühi parkla oli. Lisaks on Coopi ja Selveri epoodides vabu aegu, mida pole ammu näinud. Vist hakkab normaalsus saabuma. 😀
Mis ma muud siin teen kui kokkan ja lahendan ristsõnu. Kokkamisest nii palju, et üle pika pika aja tegin küpsisetorti ja see tuli täitsa söödav minu standardite kohaselt. Ma nimelt olen väga valiv igasuguste küpsetiste ja tortide puhul, päris iga asi hea meelega alla ei lähe, isegi kui see mu enda tehtud.
Täna proovisin teha taimset kalasuppi, mille retsept on mul salvestatud juba ammusest ajast, aga pole teha jõudnud. Uusi retsepte on äge katsetada, aga nad tekitavad ka kergelt paanikat.
Nimelt seal kalasupi retseptis oli vaja lisada norilehed keevasse vette ja siis 15 min hiljem need välja võtta. Ma siis 5 min peale keema ajamist vaatan, kuidas mu supike elab ja kõik norilehed kadunud ning supp näeb välja kole ja hall. Mis valesti läks, help? 😀
Üks tore asi selle karantiini puhul on see, et mul on auto ja load ning ma saan igale poole sõita.
Sõitmine läheb ka aina paremini. Kui ma esimestel kordadel juba 80ga sõites värisesin nagu haavaleht, siis nüüd sõidan nagu normaalne inimene. Vaatan teisi vahtralehekesi, kes sõidavad haavalehe värina stiiliga ja elan neile kaasa.
Nii see eluke siis veereb siinmail.

Inimene vist harjub kõigega

Mulle tundub, et sellest kodus passimisest on saamas uus normaalsus. Mina vähemalt olen viisakalt kodus olmud kogu see aeg.

Kodus istudes olen avastanud uued ja vanad hobid nagu näiteks kokkamise, värviraamatute värvimise, ristsõnade lahendamise ja ka lugemise, milleks nüüd on aega oi kui palju.

Ristsõnad on vast kõige vahvamad. Viimases ristsõnas oli vaja leida vastus järgnevale: “Väike kopsuvähi tekitaja”

See oli sigarillo. 😀

Siis oli veel “Tsakrate avaja” ja vastus oli Mang.

Hiljuti nägin unes, kuidas ma käisin MyFitnessis trennis. Ma tavaliselt käisin seal rühmatrennides, aga nüüd käisin unes jõusaalis, sest minu unemaailmas olid rühmatrennid ikka veel viiruse pärast suletud. 😀

Lisaks nägin ühel õhtul unes, kuidas ma käisin juuksuris. Sellele järgneval ööl nägin juba seda, kuidas ma ise oma juukseid värvisin. Ka uni kohaneb karantiiniga. 😀

Poodi satun ka. Puuvilju korjan nagu koera kakat kevadisel päeval. Kilekott kätte ja sellega siis hakka neid õunu kokku korjama, et jumala eest ei puutuks seda palja käega. 😀 Õnneks poed on kaupa täis, inimesi ka väga pole ning igal pool on kätedesod ja isegi kummikindad.

Muudel teemadel… Candy Crush pakub lõpmatuid elusid, seega ma olen karantiinis läbinud juba üle neljasaja leveli.

Õues käin nii jalutamas kui rattaga sõitmas. Ma olen kogu oma koduümbruse risti ja põiki läbi jalutanud, tekib juba tahtmine kolida.

Aeglane surm – koroonapäevik

See kodus passimine ajab vaikselt hulluks juba. Ma olen inimeste inimene, mulle meeldib käia ja teha ja kogeda. Ma tahan sõpradega kokku saada ja kuskil kohvikus/baaris istuda. Ma tahan minna muuseumitesse ja üritustele. Ma lihtsalt suren siin kodus.

Olete näinud seda videot, kus lusikaga mõrvar aeglaselt tapab oma ohvrit? Ma tunnen, et see olen mina.

Ma olen praeguseks jõudnud kodu ära koristada juba neljandat korda selle nädala jooksul, sest mitte muhvigi muud pole teha.

Ma sorteerisin ära oma pildid telefonis. Viimati tegin ma seda aasta tagasi. Et oli, mida sorteerida.

Ma tegin õhtusöögiks kartuleid kastmega ja kotletidega, mille ma valmistasin ise nullist! Ma never ei viitsiks sellist asja üldse ettegi võtta, sest mul pole aega selleks.

Ma vaatasin ära terve hooaja Married at First Sight Australiat ja mul viskas sellest nii kopa ette, et ma ei taha seda enam silma otsaski näha.

Mu selg ja keha valutab sellest pidevast olekslemisest.

Ma olen selle nädala jooksul teinud endale 4x näomaski. Viimati tegin ma maski.. 2 aastat tagasi? Jah, mul on nii igav. 😀

Aah ma loodan, et see õudus saab varsti otsa. Ma ei ole absoluutselt koduspassija inimene. Ma olen inimeste inimene, ma tahan INIMESIIIIII. Ma tahan neid näha näost näkku. Oma sõpru ja pere. Ma tahan väljas käia ja üritustel käia. 😦

Aga okei, ma lähen nüüd näomaski tegema ja koristama, sest… mis muud mul teha on. 😀

Kas peaks vetsupaberit varuma hakkama?

Oo koroona. Vaadates mida inimesed varuvad, tekib tunne nagu tegemist oleks massiivse kõhulahtisusega, sest nii mitmeski riigis on peldikupaber otsakorral. Mõtlesin siis, et ah Eestisse see paanika ju niikuinii ei jõua, aga hoidke alt, Hiiu Rimis vetsupaber ka otsakorral!

Mis toimub? Kas mulle on jäetud midagi ütlemata? Või miks see peldikupaber nii oluline on? Ma saaks aru kui näiteks pasta saab otsa või seep või käsimüügist külmetuseravimid, aga WC paber? What? 😀

Üldse see varumine veidi üle käte läinud. Inimesed paanikas ostavad asju kokku nagu see vetsupaber oleks ravim kõigile haigustele, kallim kui kuld. Samas inimesed, kellel pole võimalik suurte varudena asju kokku osta, näiteks vaesemad või vanurid (kes on riskigrupp!!!), nemad on tegelikud kannatajad samas kui hoarderid istuvad oma vetsupaberitroonil. 

Nüüd mul on tunne, et ma peaks ka vetsupaberit varuma hakkama. Mitte sellepärast, et maailmalõpp on tulemas ja kogu eesti rahvas välja sureb vaid sellepärast, et mingid hoarderid ostavad kogu eesti pelleripaberist tühjaks. Kätedesodega see juba juhtus, aga see veidi arusaadavam ka. 😀

Teate, mis aitaks läänemaailma rahvast selle paberipuudusega? BIDEED.

Ma saan aru, uus haigus, tekitab hirmu. Ma nüüd ei võrdle koroonat gripiga, aga grippi on surnud Eestis sel aastal juba kolm inimest! Ja mis kõige haigem, gripi vastu saab end kaitsta vaktsineerides. Eestis on aga gripi vastu vaktsineerimine Euroopa madalaim ja seda enam tekitab küsimusi, et miks, oo miks, inimesed end ja oma lähedasi ei kaitse olemasolevate ränkade haiguste vastu.

Vaadake lähemalt statistikat siit: informationisbeautiful.net/visualizations/covid-19-coronavirus-infographic-datapack/ 

Püüdkem säilitada kaine mõistus, mitte hoardida suuri koguseid asju, mõelda ka kaasinimeste peale ja mitte rabada nende eest pelleripaberit. Peske käsi, ärge näppige nägu ja püüaks mitte üksteisele näkku köhida.

Sellessuhtes on naljakas, kuidas teades, et näomaskid ei ole tõhusad kandjat haiguse eest kaitsma vaid aitavad haigel mitte nakatada teisi, on terve Eesti näomaskidest tühjaks ostetud. Ei tea kas inimestes tärkas suur soov enda kaasmaalasi kaitsta oma batsillide eest? Sest senimaani iga jumala talv olen ma kokku puutunud hulga inimestega, kes konkreetselt RÖGISTAVAD kaasmaalastele näkku. Köhivad bussis suu avali ja mingist viisakusest pole jälgegi. Öäk.