Jõulud ja koroona. Me peame igal aastal jõule perega, ka sel aastal. Küll aga otsustasin nädal enne jõule inimestest eemale hoida (no rohkem kui juba hoian), et mitte ohustada teisi, kellele ma külla lähen. Selle nädala sisse mahtus mu eriti minimaliseeritud mull rahvast, kus on kokku kolm inimest. Kõik nad võtavad koroonat õnneks tõsiselt ja ma saan neid selles suhtes usaldada.
Pidasime jõulud ära, keegi meie pere riskigrupist kohale ei tulnud, sest nii on mõistlik. Nad ühinesid virtuaalselt. Ka salmi kingituste eest sai lugeda läbi interneti. 😀 Seega pole see midagi nii tehtamatu.
Päev peale jõule, ehk siis üleeile, tunnen, et mind on tabanud külmetus. No selline tavaline “nina jookseb ja sügeleb” külmetus, mis mind läbi aegade on kimbutanud ja mille kulgu ma oskan üsna täpselt hinnata. Küll aga ehmatasin ma ära, sest kust kuradi kohast ma selle saada võisin? Ka külmetus on viirus ja tuleb kuskilt üles korjata. Aga kust kohast? Ma kannan igalpool maski, hoian 2m, poes käin siis kui rahvast vähe, jne jne.
Mida siis teha? Helistasin vanale heale 1220 liinile ehk perearsti nõuandetelefonile ja küsisin nõu. Ütlesin, et mul on tekkinud külmetusele iseloomulik nohu, mis te arvate, kas on vajalik teha koroonatest või ei. Too naine ei öelnud muud kui et “Nohu on KA sümptom. Saadame testimisele.” Andsin oma isikukoodi ja nime ja juba 10 min hiljem oli mul sõnum, kus sain koroonatesti aja regada. Kiire ja efektiivne! Mul oli hea meel, et saan testida, seda just enda ja oma kontaktsete südamerahu huvides.
Aja sain järgmise päeva hommikuks. Valisin võimalikult varasema aja, et äkki saan tulemuse ka siis varem. Aga ei, see tuli ikka kell 3 öösel. 😀
Järgmise päeva hommikul kell 9 olin mina Saku suurhalli juures koos 10 teise kaaskannatajaga. Seda, et keegi pulgaga mu ninas surkis, polnud pea tundagi. Mu 5G kiip sai valutult ja kiirelt paigaldatud. Nüüd tunnen tungivat soovi teha üks püsikorraldus Bill Gatesile…
Lugesin ühe inimese kogemust, et tema 4 sünnitust olid vähem valusamad kui koroonatest ja ma mõtlen, et kui sünnitus on selline, et keegi 5 sekundit mu aju vaevutuntavalt kõdistab, siis ei tohiks keegi sünnitusi karta. 😀
Täna ärkasin hommikul kell 7.30 korra üles ja käte värisedes logisin digilugu.ee sisse, et näha, kas ma olen süümepiinadest ja kannatustest vaba või olen ma kuidagi ohustanud kõiki jõulupidulisi, pean istuma teadmata aja TÄIELIKUS isolatsioonis ja tõenäoliselt ütlema head aega lõhnadele.
Õnneks oli tulemus negatiivne.
Kõik need kaks päeva, esimene haiguspäev ja testi tegemise päev, istusin ma kodus ja ei tõstnud jalgagi õue, noh nii nagu peab. Ja see oli jube, tahaks ju ikka jalutama minna või kuhugi. Nüüd mul on see vabadus! Vabadus uuesti õue minna, vabadus lõhnu tunda, vabadus ise vajadusel apteeki minna, ilma et peaks kedagi koormama.
Kui ma ennem võtsin seda asja tõsiselt, siis nüüd ma võtan seda eriti tõsiselt, sest see mõte, et ma peaksin TÄIELIKUS isolatsioonis olema kogu haiguse aja, oli õõvastav. Veelgi õõvastavam on see mõte, et tõenäoliselt väheneb või kaob lõhnataju. Seda siis heal juhul, halvemal juhul võib seda kuramuse koroonat põdeda pikalt, tüsistustega või isegi haiglasse sattuda (no kui siis kohti üldse saadaval on…).
Seda enam ma ei saa aru, miks inimesed ei kanna maski, ei võta asja tõsiselt, oodates testiaega/tulemusi või olles lähikontaktne, saavad teiste inimestega kokku ja elavad nagu homset poleks. Ma ei tea, minul küll oleksid RÄMEDAD süümepiinad, kui ma kedagi nakataks.
Olge terved, jääge negatiivseks, ärge lapake mööda ilma väga ringi ja ärge kartke testimist. See on mu viimase paari päeva kokkuvõte. 😀
PS: Tänaseks on mu külmetusenohu ka pea täiesti kadunud.
lihtsaltpiia 
Rõõm oli lugeda nii vastutustundlikust suhtumisest ja käitumisest aga loomulikult ka õnnelikust lõpust!