Kuidas leiutada jalgratast ehk pangandusest Eestis

Täna nägin uudist kuidas Citadele pank tuli välja uuendusliku ideega – maksa viipemakset võimaldava käepaelaga!

Lisaks käepaelale saad endale kleepsu. Seda kõike 50 sendi eest kuus!

Screenshot 2019-04-24 at 18.00.45.png

Ütleme nii, et mind pani see kergelt kulmu kergitama, sest.. miks? 😀

Olgu, pank on toonud ise välja põhjused nagu “Käepael annab võimaluse ostude eest tasuda ka siis kui ei ole kaasas ei mobiili ega pangakaarti.”

Olgem ausad, kellel meist juhtub tihti nii, et nii telefon, kui ka pangaaart jäävad maha ja sularaha ka ei ole? Kohe nii tihti, et see paneb mõtlema endale käepaela soetamisele, mis näeb välja nagu ujula kapivõti? 😀 Kuidas kindlustada seda, et kui juba telefon, kaardid ja sularaha maha jäävad, et käepael ikka alati kaasas oleks?

Või põhjus nagu “Käepael on on paljude jaoks oodatud lahendus, sest see annab aktiivsetele inimestele vabaduse liikuda ja sportida ilma tülikate raha- või õlakottideta. Tõime kaardi turule just kevadel, kui inimesed hakkavad rohkem vabas õhus liikuma ja alati ei pruugi kaart kaasas olla, kui ootamatu ost maksmist vajab.”

Ma ei tea kuidas teil, aga ma pole isegi sportlane ja ma käin sportimas spordikellaga. Tundub kuidagi eriti imelik omada nii spordikella (mis muide omab ka viipemaksevõimalust!!!) pluss viipemaksega käepaela. Lisaks on minu arust vähemalt paljudel sportlastel telefon kaasas sportides, et muusikat kuulata ja oma trajektoori trackida, ja telefonil ja, kujutage ette, on viipemaksevõimalus täitsa olemas! 😀

Seega ma ei saa aru, kellele ja miks see lisavidin loodud on.

Don’t get me wrong, ma ARMASTAN viipemakset ja olen selles osas ülimalt uuendusmeelne. Ma hüppasin rõõmust lakke kui sain teada, et Swedbank 2019 äpis saab maksta telefoniga (ei ole vaja ei mingit kleepsu ega viipepaela, ainult äppi ja telefoni ja swedi kaarti). Ma oleks õnnejunnis kui meil töötaks Google Pay, Fitbit Pay või Apple Pay (LHVs juba on Apple pay tulekusl või olemas, aga mul pole iphone).

Apple Pay, Google Pay on võimalused maksta oma telefoniga kasutades NFC ühendust ning Apple või Google walletit, ning Fitbit Pay ja Samsung Pay on siis vastavalt nutikelladele loodud funktsioonid, et nendega saaks ka maksta poes. Kahjuks pole kumbki Eestis kasutusel veel. Ei ole vaja mingit pangakaarti, ainult telefoni.

Aga no miks minna otse, kui saab ringiga. 😀 Pole vaja arendada äppi (nagu Swedbank) või teha koostööd Applega Apple Pay osas (nagu LHV), vaid luua TÄIESTI ERALDI toode-vidin, mida inimene saab endale nn rentida 50 sendi eest kuus, et kasutada võimalusi, mis tegelt on juba olemas nii telefonis kui nutikellades. 😀

Selle kleebise funktsioonist ma ka aru ei saa. Seda reklaamitakse, seega võiks eeldada, et temaga saab ka maksta? Samas.. ma kahtlen selles. Mõlemal juhul on see asi väga imelik. 😀 Kui selle kleebisega saaks maksta, siis oleks päris äge panna see mingi suvalise asja nt tassi külge ja tassiga poes maksta. 😀

Citadele võiks hakata koostööd tegema ujulatega, et seda käepaela kasutada ujulas kapivõtmena, siis vähemalt ei pea kolme käepaelaga vähemalt ujulas ringi käima (spordikell, ujula võti ja viipemakse). 😀

Takeaway: laadige kõik endale Swedbank 2019 äpp (kui teil on Android) ja kasutage sellega viipemakset täiesti tasuta! Või kasutage LHV kaudu Apple Payd (kui teil on iphone). Ka täiesti tasuta. 😀

Advertisements

Kui ma kohtasin.. teda <3

Ilmad on ilusad ja päevad lähevad aina valgemaks (IU). Mis tähendab, et lisaks unetusele, sest see kuradi päike ajab mind üles, sest mul pole kardinaid (don’t ask, kui see minu teha oleks, siis oleks ammu kardinad ees -.-), saab käia rattaga sõitmas õhtuti.

Peale Taanist Eestisse kolimist olin ma pöördunud linnarataste usku. Eestis miskipärast kõik sõidavad mingite maastikuratastega linnas, nagu miks, see pole absoluutselt mugav ega mõnus. Samas Eesti teed on nii jubedad, et siin ei saagi ilma amortideta hakkama.

Sõitsin kord selle tavalisema hübriidiga, millel on maastikukummid ja 21 käiku ja mu tagument valutas 3 päeva, see oli õudne. Seega oli otsustatud, mu rattal peab olema amort ja pehme sadul. Aga selliseid linnarattaid aja või tikutulega taga.

Lisaks ei tahtnud ma oma rattale rohkem kui 3 käiku, sest mida ma teen 28 käiguga Tallinna linnas, kui Taanis sain mägedest üles ja alla oma 3 käiguga kenasti sõidetud. 😀

Kolme käigu poolt rääkis ka see, et ma tahtsin rattale jalgpidurit. Seda sellepärast, et ma olin ära harjunud jalgpiduriga ja selle puudumine muutus kergelt ohtlikuks. Ma aeg-ajalt kasutan parema käega sõidu ajal telefoni, et muusikat vahetada või google mapsi jälgida ja kui pidurdada vaja, saab kenasti jalgu kasutada. Seega ma oleks peaagu matsu pannud kui ma sama asja tegin rattal, millel polnud jalgpidurit ja pidurdamiseks oli valida kas esipidur ehk potentsiaalne peatrauma või katkine telefon, mille ma oleks pidanud võssa viskama et tagapidurit kasutada.

Õnneks jäin terveks ja telefon ka (see ikka peamine).

Niisiis oli mu rattaleidmine päris raskendatud minu selliste nõuetega, sest küll ma leidsin rattaid mis olid amordiga, aga 234698104812 käiguga, küll ma leidsin rattaid, mis olid kenad linnakad, aga 0 käiku ja hind 500….

Kuni…

Kuni ma kohtasin TEDA.

Capture.PNG

Nüüd ma panin oma ratta pildi internetti, pls ärge seda kuskilt ära rottige… 😀

Aga ta on nii mõnus ratas kruiisimiseks. Ja just Tallinna tänaval kruiisimiseks. Jah, mu tagument vahel ikka kergelt annab tunda Tallinna tänavate auke ja neid õudseid ja läbimõtlemata tänavakivide üleminekuid (kui vääääga pikalt sõita), aga siiski, asi on palju parem kui varem.

See amort ja see vedruga pehme ja lai sadul lausa kallistavad mu keha läbi nende hüpete, mida ma olen sunnitud siin tänavatel tegema (jeesus kristus tänavaehitajad, mõelge pls ratturitele ka kui oma tänavaid teete). Lisaks on ta mulle õige suurusega, seega ma enam ei sõida põlved lõua all vaid nagu normaalne inimene.

Pakiraamile mahuvad kenasti asjad ära (mis vahel küll libisevad sealt maha, aga pole hullu), käike on 3, sest rohkem pole linnas vaja, ning üleüldse on ta üks mõnus ratas.

Muidugi pole ta nii mõnus kui minna pikemale sõidule ja püüda kiirust arendada. Ma nimelt vahepeal käisin rattaga sõitmas spordi eesmärgil, aga vaadake linnarattaga on seda veits pentsik teha, sest sellega ei saa väga kiirelt sõita. Ehk siis tihti võis mind näha täisspordiriietuses, prillid ees ja kindad käes, no nagu kohe päris sportlane.. aga linnaratta seljas. Ja nii ma siis veeresin seal nagu väike tigu. Ma muidugi ajan süü ratta kaela, sest ratas on raske ja pole aerodünaamiline, aga jumal seda teab, äkki ma olen lihtsalt nõrk.

Mis halb on, on see, et ta on raske, üle 16 kilo ja Eestis ei jäta inimesed oma rattaid õue (sest pole kuhugi esiteks jättagi!) ja ma pean seda monstrumit tassima iga jumala kord treppidest üles ja alla (sest mul pole keldrit…). Vähemalt on teda kodus kena vaadata ja vahel näiteks riidepuuna ära kasutada.

img_4956.jpg

Hah, ratas on mul tegelt olnud juba 2 aastat ja seda juttu kirjutan ma praegu sellepärast, et ma sain oma rattale esikorvi, ehk nüüd on mu ideaalne ratas täiesti valmis. Poodi ja trenni ja tööle kruiisimiseks. Nagu filmis…

Mida mul aga pole ja mida ma tahaks on spordiratas ehk üks maanteeratas, mis on kergem ja aerodünaamilisem, et kannataks kiiremat sorti sporti ka teha, sest ma ei kannata seda teo moodi venimist pikal teekonnal ja spordiriietes. 😀

Aga maanteerattad on kõik metsikult kallid. Kõige odavam on umbes 400-500 euri. Mis minu jaoks on päris kallis. Hell… minu jaoks on isegi 150 linnaratta eest kallis. Ja seda KASUTATUD linnaratta eest. Ma ei tea mis ulmehinnad eestlased oma kasutatud ratastele panevad, see on rets.

Taanis sain endale ühe hää kasutatud ratta (pmst sama mis see sinine, aga ilma amordita), mis pidas vastu kõik lumed ja tormid ja vihmasajud õues ja maksis mingi 60 euri. Üks kallimat sorti ratas, mis oli fancy-pantsy ja miskite ketaspidurite ja misiganes raamiga… see oli 100 euri. Seega excuse me, aga mu lõug vajus keldrini, kui ma nägin, et keegi müüb oma väga basicut veits roostes velo 150 euri eest… 😀 Ehk mulle tundub, et eestis ei tasu kasutatud rattaid osta, turg on väike ja kallis…

Olgu, aitab sellest rattajutust. 😀

 

Kuidas ma laiguliseks muutusin…

Suvi on tulemas ja mul on ilmselgelt liiga palju vaba raha (ok, nali) ja aega, seega olen ma natuke katsetanud isepruunistavate toodetega.

Ma olen üldjoones endaga täitsa rahul ja ei arva, et kõik inimesed peaksid olema pruunid ja päevitunud. Küll aga ei ütle ma ära suvepuhkusel saadavast päevitusest. Kuna see aga talvega tuhmub ja solaariumisse ma oma jalga ei tõsta !!!!, siis jääb üle ainult isepruunistuvad tooted. Tegelt võib ju valge ka olla ja enamasti ma olengi, sest ma ei viitsi pidevalt kreemitada end, et jumekas püsida, aga mulle meeldib katsetada. 😀

Tavalised isepruunistajad on kleepuvad ja annavad värvi kui millegagi kokku puutud ja haisevad isepruunistaja järgi. Kuni ühel päeval ma nägin poes ühte toodet, mis oli nn pre-shower gradual tan, ehk paned enne pesu endale peale, ootad 3 min, ja pesed siis kohe maha ning ei mingit kleepumist! Jumala kingitus taevast.

Küll aga oli see isepruunistaja VÄGA GRADUAL, sest andis mulle vaevu õrna pruunika tooni, ma isegi ei saanud aru. Mis pole ju tegelt halb! 😀 Aga siiski otsustasin ma proovida sama firma kreemi, ka gradual tanning lotion igapäevaseks kasutamiseks. Mõtlesin, et kui neid kahte kombineerida, siis äkki tuleb selline tagasihoidlik, aga veidikene rohkem märgatav päevitus.

Määrin siis seda endale õhtul peale, suht suvaliselt, kuna pakil on kirjas “gradual” ja ma uskusin seda. Hommikul ärgates vaatan, et DAMN, mu käed on PRUUNID. Je. Tööl vaatan lähemalt oma käelabasid ja kurat, mul on selged randid käe peal. 😀 Olgu, pole hullu.

Pildil: gradual tanning lotion, mis POLE VÄGA GRADUAL. 😀

56381586_413206462839996_3552198696961572864_n.jpg

Koju tulles aga märkasin, et püha jeesus, mu käevarre tagune on nagu kunstikoolist lä bi käinud, kõik nn pintslitõmbed olid seal näha ja VÄGAGI tugevalt. Hea et ma tööl lühikeste varrukatega olin. 😀

Screenshot 2019-04-15 at 19.43.01.png

Mõtlesin, et ah pole hullu, pesen õhtul maha. AGA SEE EI TULNUD MAHA. Nii ma pidin käima 4 päeva pikkade varrukatega, sest muidu kõik näeks, et ma olen üks fake-ass bitch. 😀

Siis otsustasin tellida enndale VEEL tooteid. See tähendab, ühe toote. Mis on läbipaistev geel ja lõhnab hästi ja päevitub kolme tunniga. Jällegi, kui arvate, et see oli hea otsus, siis EIP.

Sest ma küll panin seda seekord ainult jalgadele (peale paari päeva kaalumist ja julguse kogumist) ning hõõrusin seda geeli väga innukalt ja enda arust ühtlaselt, aga mis mulle hommikul vastu vaatas? Väga laigulised jalad ja osaliselt triibulised käed, sest mu käed läksid kogemata selle geeli vastu ja loomulikult “päevitusid” ka koheselt. Ma oleks nagu öösel mudas roomamas käinud.

Õnneks ma olin olnud seekord veidikene targem ja muretsenud endale isepäevitaja eemaldaja (jap, sellised asjad on olemas) ja visanud enda kehale pilgu peale enne inimeste sekka minekut.

Igatahes loo moraal on see, et olge isepäevitajatega ettevaatlikud, kui te olete algajad angu mina. 😀 Aga kui te tahate jumekad olla, siis palun palun ärge oma jalga solaariumi tõstke, sest see on ülimalt kahjulik. Ja väljas kandke ka SPF kreemi, sest päike teeb nahale kahju ja vanandab nahka.

Mina olen hea meelega ennemini valge aga terve nahaga ja kasutan isepäevitajaid kui soov tekib, kui vana ja kahjustunud nahaga aga nn loomulikult jumekas (ülepäevitades).

PS: Tundub et isepruunistav vaht on siiski kõige parem isepruunistaja, mitte geelid ega kreemid. 😀

Kutse tantsule? Ei aitäh!!!

Ma pole kunagi olnud tantsuinimene. Ma esimeses-teises klassis korra proovisin showtantsu, sest ma tahtsin saada roosat baleriiniseelikut, aga kuna ma tunnis muud ei teinud kui nokkisin oma matti, sest mind ei huvitanud see tants absoluutselt, siis lõppude lõpuks mind ei lastudki esinema ja roosat seelikut ma ei saanud.

Eelmisel aastal tuli idee minna rahvatantsu, et 2019 tantsupeole saada. Ma ei vihka tantsu, ma lihtsalt ei oska seda. Aga praegune trenn on küll piin kuubis!

Treener on karm ja kuna ma pole just kõige vilunum tantsija siis saan ka tihti pähe seal. Lisaks sellele pidime kõik välja ostma rahvariided, mis on väga kallis lõbu ja nii ma olengi üks saamatu ja vaene hunnik inimest.

Ning siis ma mõtlen iga kord peale trenni, et kurat küll, miks ma teen seda. Eriti kuna vahel tekib seal komme nn vähemoskajad häbiposti panna ja see ei ole väga meeldiv ega kuidagi moodi motiveeriv!

Lisaks on veel surve mitte tiimi alt vedada, sest kui minu pärast me ülevaatuselt edasi ei saa, siis on mu kannul 12 kurja naist. Õnneks ei ole mina veel kõige halvem tantsija, ma olen saamatuselt eelviimane, seega on lootus, et vast kõik naised mind harkidega taga ei hakka ajama. 😀

Igatahes nüüd olen ma stressis, sest pea üle päeva on tantsutrenn, millest puududa EI TOHI. Isegi kui oled haige, pead trenni kohale tulema. Miski ei vabanda, ei gripp ega külmetus ega valud. Kohalolek on KOHUSTUSLIK, sest kui kõiki kohal ei ole, jääb trenn ära ja siis on jälle vähemalt 12 naist kellegi peale vihased.

Kõige naeruväärsem on see, et ka siis kui oled näiteks kõhugripis (kes seda põdenud on teavad, et sel ajal sa ei liigu ka!), siis vaadatakse viltu kui trennis ei ole. Nagu kamoon.. Kus on mõistus? Selle kohta siis öeldakse, et tal on halb suhtumine.

Et kui inimene otsustab koju jääda ja enda tervist hoida või puht füüsiliselt ei suuda end trenni vedada, siis ta ei ole mitte ratsionaalne vaid ta suhtumine jätab soovida. Jah ma saan aru, inimesed tantsivad ka kõrge palavikuga, aga me oleme HARRASTAJAD!

Meie trupp ei ole mingisugune kõrgklassi võistlustiim, kes teenib endale sellega elatist. Ma saan aru Estonia baleriin läheb põiepõletikuga trenni või joob ära 10 pakki smectat, et põhi alt ära ei oleks kõhugripiga, aga meie oleme harrastustantsijad. Miks me peame enda tervist (nii füüsilist KUI vaimset!) rikkuma ühe tantsutrenni nimel?

Sorri, aga ju ma siis olen ka üks neist halva suhtumisega inimestest, kes paneb enda tervise esikohale (ja ka teiste tervise). Lisaks ei ole see ju loogiline, et kui trennid on ülepäeva, siis oodatakse, et haiged (nakkusohtlikud) tantsijad kohale tuleks ja kõiki teisi nakataks. Kas on siis parem kui 1 trennis on kohal kõik tantsijad aga järgmise 3 trenni ajal vaevlevad 5 inimest kõhugripis?

Igatahes on mul juba nii kõrini sellest suhtumisest ja mentaliteedist, et tants on elu, muid asju meil pmst olla ei tohigi ja kui sa julged kasvõi midagigi öelda või puududa, siis saad kogu grupi halvakspanu osaks. Mul on tunne nagu ma oleks mingi 5aastane pahandust teinud laps, mitte täiskasvanud inimene, kes käib trennis sellepärast, et talle see meeldiks ja oleks justkui hobi.

Ma ei jõua ära oodata, millal see kõik läbi on. Ma ei soovi trenni minna absoluutselt, aga kui ma puudun, siis ma ei taha ette ka kujutada, mida seal minust siis räägitakse ja mis häbipost mind järgmisel korral ees ootab. 😦

PS: Ma ei taha nüüd jätta muljet, nagu meil oleks seal kõige jubedamad inimesed maailmas. Ei, naised on meil täitsa toredad ja häbipostide vahel saab nalja ka. 😀

Aktiivsusmonitoridest – Fitbit Charge 3 vs Fitbit Charge 2

Mul on juba eelmise aasta Septembrist olnud unistus. Unistus saada endale Fitbit Charge 3. Kas mul seda tegelikult vaja on? Ei. Kas ma tahan seda? Ja.

Niisiis ma ostsin selle endale. Küll aga USAst, sest sealses Amazonis oli ta 30 euri odavam kui Eestis, Saksamaal ja Fitbiti enda ametlikus poes USAs. Mõeldud-tehtud. Lasin selle oma tuttaval USAst Eestisse tuua ja nüüd olen juba mõnda aega seda kasutanud.

Kaks aastat tagasi ma ostsin endale Fitbit Charge 2. Miks? Ma ei tea, lihtsalt tahtsin. Väga loogilised põhjused, eks. See Charge 2 on olnud super, sest pea kaks aastat on ta juba ideaalselt töötanud. Aku peab endiselt vastu pea nädala ja ainus viga mis tal on, on see, et ekraani tuli mõra sisse mingi pool aastat tagasi. Rihm läks tal ka katki, aga ma avastasin, et AliExpressist saab neid tellida alla euro, seega mul mitu hiina jurarihma kasutada. 😀

Kuna mu Charge 2 on nii hea olnud, tahtsin ma Charge 3. Ainsad erinevused on need, et uus Fitbit on veekindel, õhem, kergem, suurema ja parema ekraaniga ning puutetundlikum. Ehk ei midagi suurt ja põhjapanevat, aga lihtsalt väikesed täiustused. Mõtlesin isegi, et no mis paganapärast ma selle siis üldse ostan, aga jah.. ma tahtsin.. Rohkem pole vaja. 😀

Screenshot 2019-01-14 at 15.58.25.png

Mina olen rahul. Noh sest ma maksin palju raha, et oma Fitbitiga nüüd dushi all käia. 😀 Eks mingil määral ma olen nüüd sunnitud rohkem trennis käima, sest mis jumala pärast mul siis üldse aktiivsusmonitori vaja, kui ma pole aktiivne. Kes on nn harrastusportlased, neile soovitan soojalt Fitbiti, olgu ta Charge 2, Charge 3 või mingi muu mudel.

Päris tippsportlastele on paremad mudelid, mis mõõdavad pulssi näiteks vööga ehk täpsemalt, aga mina ei jälgi oma pulsitsoone, seega mul pole oluline, kui täpne mu pulss trenni ajal on. Äpp on Fitbitil igati viisakas ja hea. Bluetoothiga on mu android telefonil probleeme vahel, samas iPhonel jälle ei mäleta, et oleks olnud.

Igatahes kokkuvõte on selline, et ma maksin raha, et saada endale uus fitbit, millega ma saan käia dushi all ja mis näeb kena välja. 😀 Ei aga, kellel on soov soetada aktiivsusmonitor, siis soovitan. Kui huvi, siis võite ka mu vana Fitbiti ära osta, sest ma ei tee sellega enam midagi, aga ta töötab nii aktiivselt edasi, et mu bluetooth nagu nimme otsustas end ühendada mu vana Charge 2ga, mis istus mu kotis, ja mitte mu uue Charge 3ga, mis telefoni kõrval oli. 😀

PS: Pole sponsoreeritud. I wish.. 😦

2019 lubadused

Ma ei tea kas ma julgen üldse midagi lubada, kõik feilis nii haledalt eelmisel aastal. Võib-olla oleks targem mitte nii palju lubada vaid lasta elul lihtsalt kulgeda?

fwa63.jpg

Siiski paar lubadust:

1. Reisida uude riiki või soojale maale – Reisida ON VAJA. Maailm on nii suur ja lai, nii palju kohti mida külastada… Ja kuskil vaja ka summer glow endale saada. 😀

2. Veeta aega sõpradega – 2018 õpetas mulle, et sõbrad on megaolululised, seega ma tahan uuel aastal nendega rohkem aega veeta ja toredadi asju teha.

3. Veeta aega perega – Võtta rohkem aega maha, et seda veeta oma kallite sugulaste ja muude pereliikmetega.

Muud justkui pole. Jah ma võin kirjutada et “tee juhiload” aga miks, savi ju millal ma nad teen, kas sel aastal või järgmisel. Vahet pole.

Aa.. blogi võiks rohkem kirjutada. 😀

Kuidas teha CVd?

Hiljutiste sündmuste valguses olen jälle pidanud kokku puutuma CVde loomisega. Ja kuna tundub, et mu CVd on piisavalt kenad, et skoorida paar “wow, kui ilus” siis miks mitte jagada ka mõnd CV tegemise nippi ka teiega. #humblebrag

Ei, tegelikult olen ma teinud CVsid juba sellest ajast kui ma olin 14. Ja oh, on ka minul olemas näiteid koledatest CVdest, aga kuna ma läbi oma elu olen pidevalt pidanud erinevat tööd otsima (eriti Taanis…), siis võiksin olla juba CV-kirjutamise veteran.

1. Kirjuta oma CVsse ainult vajalik info. – Minul näiteks on kaks eraldi CV’d, üks on mu erialase kogemusega ja teine mu teenindajatöö kogemusega. Ei ole vaja panna oma erialase töö CVsse kirja mingeid tööotsi noorpõlves kuskil baaris. See on ebavajalik.

2. Kontaktinfo! – Tegelikult see on kõige olulisem. Pane kirja oma telefon ja email (e-mail olgiuprofessionaalne: eesnimi.perenimi@gmail.com vms mitte kiizumiisu666@gmail.com). Aadressi ei ole vaja (Taanis panin oma linnaosa ainult, sest see oli kesklinnas ja potentsiaalselt eelis). Sugu ei ole vaja. Sünniaega ei ole vaja. Ja ei ole neid keegi minult ka küsinud tööintervjuul.

3. Pane kirja omandatud sertifikaadid ja oskused – Siinkohal mõtlen siis erialaseid sertifikaate, mitte seda, et aastal 2012 läbisin esmaabikursuse, sest mu erialasestöös ei tule see absoluutselt kasuks. Oskused panen mina kirja lühidalt ja täpselt, näiteks spetsiifilised programmid (ei mitte Word ega Powerpoint ega Windows, sest see on tänapäeval juba enesestmõistetav…).

4. Keeled ja haridus – Pane kirja keeled, mida oskad. Ma kunagi panin ka tasemed nt C1, aga kuna paljud ei tea, misasi see on, siis olen jäänud lihtsalt kirjelduse juurde (nt hea, väga hea). Hariduse all pean silmas erialast haridust. Keskkooli ega põhikooli ma CVsse ei pane, sest sellest pole mingit kasu, loeb siiski mu erialane haridus.

5. CV struktuur – CV struktuur peaks olema loogiline. Alustades kõige hilisemast töökogemusest ja haridusest, lõpetades kõige varasemaga. CV ülesehitus on peamiselt järgmine: töökogemus, haridus, oskused, kvalifikatsioonid, keeled. Mõtle sellele, mis on kõige olulisem info ja pane see esimeseks.

6. Pilt – Pildiga on nüüd kahetised lood. USAs näiteks on pildi lisamine CVle väga taunitav. Eestis jälle mõned lisavad. Mina senimaani olen lisanud just sel põhjusel, et kesiganes mu CVd loeb, saab mu nime ja näo kokku viia ja tõenaosus, et ma paremini meelde jään on suurem. Aga see jällegi ei ole kivisse raiutud ja pilt ei ole kindlasti esmatähtis.

7. Hobide mainimine – Mina enda hobisid CVsse kirja ei pane. Mu tuttav personalijuht mainis, et väga hea on ära mainida näiteks vabatahtlikukogemus, sest see näitab, et inimesel on huvi ühiskonnale tagasi anda. Mina olen ära märkinud oma relevantse vabatahtlikukogemuse ehk kohad kus ma olen erialaselt olnud seotud. Hobidest iolen rääkinud intervjuul, ei pea neid CVs esmatähtsaks.

8. Visuaalne disain – CV peab olema ilus, viisakas ning silmapaistev. Nagu ma ütlesin, mul endal on olnud ka väga koledaid CVsid, aga läbi aja on mu CV visuaalne pool niivõrd arenenud, et sai nüüd ka esimesed komplimendid. Disain võiks olla minimalistlik; mitte väga värviline, aga veidi värvi võiks ju olla; õhuline, et tekstiosad ei oleks üksteise otsas; kergelt loetav, ehk ära kasuta väga keerulisi väljendeid ja pikki tekste; struktureeritud. Mis kõige olulisem – lühike! CV võiks ideaalis mahtuda ühele leheküljele. 4 lk pikad CVd ei ole head! Believe me. Disainimiseks sobib hästi näiteks Canva.

9. CV saatmine – Kui saadad oma CVd, siis tee oma fail PDFiks. Ära saada wordi faile. PDF on professionaalsem. Nimeta oma CV failinimi Eesnimi_Perenimi_CV.pdf mitte cv.pdf või cv1.pdf vms.

10. Motivatsioonikirja disain – Mina olen oma motivatsioonikirjad teinud sarnase disaini ja värvigammaga nagu mu CV on. Et oleks visuaalselt kena vaadata ja jätaks minust hea ja detailse inimese mulje. Jällegi võiks kiri mahtuda ühele lehele, olla õigesti nimetatud ja salvestatud (pdf formaati), sisaldada endas vaid vajalikku ja olla ilma kirjavigateta.

Näidis:

Screenshot 2019-01-14 at 15.32.54.png

Kuidas ma töötuks jäin

2018 oli sellessuhtes suurepärane pasanaator, et ka reaalselt paar nädalat enne lõppu suutis ta mind üllatada. Seekord siis sellega, et minu tiim ja veel mõned inimesed koondati. Tegimegi sõbrantsidega enne nalja, et näe aasta lõpuni veel kuu aega, ei tea, mis veel meid ees ootab. Viska veel nalja, eks…

27euda.jpg

Igatahes jäin ma töötuks. Vaadates asja positiivselt, ei läinud ma üksi, vaid ka teised ja minust kordades andekamad inimesed koondati, seega vähemalt pole ma oma tööd nii halvasti teinud, et ainult mind vaja koondada. 😀 Ehk asi ei olnud meie tehtud töös vaid ettevõtte restruktureerimises. Mis seal siis ikka.

Hakkasin oma CVd ilustama ja uuendama, otsisin tööpakkumisi ja stressasin. Me kõik stressasime. Õnneks koondades saab ühe kuu palga lisaks, seega päris tänavale ma ei oleks kohe jäänud. Yay for koondamine!

Õnneks polnud töö leidmine väga raske, oma suures paanikas ma saatsin avaldusi isegi liiga paljudele kohtadele ja tekkis uus probleem. Kuidas nüüd endale sobivam koht valida ja kuidas ülejäänutele ära öelda. See on ausalt raske, sest vähemalt kaks-kolm kohta tundusid ikka supertoredad ja valikut oli megaraske teha.

Alguses muidugi tabas paanika, et mis üldse edasi? Ma ju olin Eestisse jäänud peamiselt töö pärast ja nüüd kui tööd ei ole, on maailm uuesti valla mu jaoks. Mõtteid oli igasuguseid: kolin tagasi Taani, lähen Eestis teenindusse tööle, töötan edasi oma erialal. Kuna mu Taani jutu peale mu sõbrad ja pere ei reageerinud hästi ja pmst ütlesid, et nad keelavad mul minna, siis see plaan jäi nagu ta jäi. 😀

Mu plaan teeninduses töötada sai ka jubeda vastukaja ja palk pole ka hea, seega ka see plaan jäi nagu ta jäi. Ma vist olen üks ainulaadsetest inimestest, kes naudib teenindajana tööd ja kõigil vajub karp lahti kui ma räägin, kuidas mulle meeldis töötada nii nõudepesijana kui ka Burger Kingis. Aga noh, kui palk on olematu, siis vaevalt see nii väga meeldiks. Jäin siiski oma praegusele erialale edasi.

Kanal2 uued saated – veel kriitikat

Mina ka, mina ka. Ma olen küll sellest rongist vast maha jäänud, sest see on so yesterday, aga sellegipoolest panen oma mõtted kirja.

Esiteks, mul ei ole kodus telekat, sest mida ma teen sellega… Mul on arvuti, kust ma vaatan saateid ja ei ole mul vaja maksta iga kuu telekanalite eest ja endale kalli raha eest telku soetada. #millennial #võigenz?

Aga internetis on ka võimalik saateid vaadata ja ma puht huvi pärast ISE läksin ja vaatasin nii Hensugusta SHOWd kui Paljas Porgand Itaalias saadet.

Hensugustat tean ma youtubest ja seal on tal täitsa lahedad videod. Ühel õhtul vist vaatasin kaks tundi jutti ta videosid. Aga Kanal2 on pannud vaese Henri juhtima ülivana formaadiga ja aegunud saadet, kus arvatavasti on tekst ette kirjutatud ja see on tõesti jube ja ei kannata vaatamist. Kes ei tea, siis saade seisneb selles, et Hensugusta kommenteerib naljakaid klippe. Probleem on siin aga selles, et terve mu facebooki feed ja IG on täis neid klippe ja kuna need on nii vanad, siis juba sada korda nähtud ka.

Aga ma ei usu, et Henri neid sinna ise valib, seega lihtsalt kahju vaadata, et nii andekas noormees on pandud juhtima nii lambist ja mõttetut saadet. Ma ei usu, et isegi Teet või Kristjan suudaks selle saate vaatamisväärseks teha. Seega, FAIL FAIL FAIL. Loodan, et Hensugusta saab siit vähemalt mingi tõuke jätkata oma karjääri teles millegi ägedama juhtimisel.

Nüüd aga Palja Porgandi juurde. Vot see saade oli konkreetselt õudne. Porgand, ehk fitnessblogija, kes veel ei tea, saadeti oma kallimaga, kellega ta vaid paar kuud koos on olnud, Itaaliasse, mida nad ISE filmisid ja millest saade kokku pandi. Ma ei ole Porgandi fänn ja tema blogi ei loe, kui, siis vaid isiklikust huvist, kas äkki seekord on postitus, milles ei ole reklaami? Senimaani olen ainult pettuma pidanud.

Igatahes see saade on täiesti sisutühi ja kohati ka absurdne. Kuna tegemist on fitnessinimestega, siis nad valmistasid nädala jagu toitu ette, mille nad kohvritega Itaaliasse vedasid. Meal-prep, eks. Ok, saan aru. Mida nad tegid esimese asjana Itaalias? Läksid mäkki sööma. Jah McDonaldsisse… Ja hiljem nositi jäätist. Mida sa siis mealprepid endale valmis kohvritäie toitu, ma ei saa aru. 😀

See selleks, mis mind kõige enam häiris oli see, kui lapsikult Porgand ennast esitles. Ja kui sisutühi kogu saade oli. Itaalia saatest ootaks siiski fakte Itaalia kohta, kultuuri ja kenasid kaadreid Itaaliast, mitte seda, kuidas kaks noort käivad mäkis. Jah ma tegin ise sama, kui ma Maltal käisin, aga ma ei teinud sellest reisist ei vlogi ega saadet. 😀 Sest see ei ole seda väärt, kamoon.

Nagu keegi ütles, siis oleks pidanud hoopis Hensugusta oma perega Itaaliasse saatma, sest siis oleks vähemalt veidikenegi huumorit seal olnud. Kogu Porgandi saade oligi pmst Youtube vlogi vääriline, ei midagi muud. Miks sellest saade tehti ja sellele eetriaega antakse? Ma ei tea. Oleks võinud siis võtta juba tõeliselt head sisuloojad nagu need kaks noort professionaali Kartikats ja Juhani Särglep, oleks saanud vähemalt kena sisu näha, mitte Porgandi sissezoomitud tisse.

Lisaks Kanal2 ei ole vist täpselt läbi mõelnud, kes nende sihtgrupp on. See on väga sage viga, mida tehakse, kusjuures. Sest need saated on pigem suunitlusega noortele, kes ju teavad Hensugustat ja Porgandit ja saateformaat ja kvaliteet on ka youtube vääriline. Samas noored ei vaata telekat. Justnimelt sellepärast, et neil on youtube!

Telekat vaatab pigem vanem sihtgrupp, kes ei tea midagi Hensugustast ega Porgandist ja mealprepist… Seega vaevalt selline formaat reaalseid televaatajaid paelub. Tehke midagi, mis kõnetaks neid, kes reaalselt telekat vaatavad. Ma ei usu, et mu ema jookseks teleka ette punkt kella kaheksaks, et vaadata, kuhu kiirtoidurestorani Porgand siis seekord läheb. 😀

Ei ma ei ole kade, kui siis võib olla natukene, et inimestele makstakse pmst ülejala tehtud contendi eest ja nad saavad tasuta Itaaliasse reisida, samas kui ma pean ise enda eest maksma. 😀 Aga ma pole ka IG influencer, seega no offense.

2018 lubadused – yay or nay?

Kokkuvõte selle aasta algues tehtud lubadutest ning kas need täitusid või ei. Ütleme nii, et olin küllaltki ambitsioonikas….

“1. Loe vähemalt 10 raamatut” – Jõudsin lugeda vist 2-3 raamatut. 😦

“2. Tee vähemalt kolm korda nädalas joogat” – Ei täitnud absoluutselt seda.

“3. Käi trennis vähemalt kaks korda nädalas” – FEIL

“4. Vähem suhkrut!” – Mingi hetk oli hea, siis tagasi oma suhkruauku.

“5. Vähem loomset” – enamvähem okei. Ei tarbi eriti loomset ja sojapiimale olen truuks jäänud, piimatooted enam lihtsalt ei meeldi ja liha ka pigem väldin.

“6. Näpi vähem telefoni” – FEIL.

“7. Mediteeri vähemalt kolm korda nädalas” – FEIL

“8. Ole tööl produktiivsem” – Enam-vähem okei.

“9. Õpi, õpi, õpi” – Õppisin rahvatantsu!

“10. Käi kuskil uues riigis” – käisin Bulgaarias!

“11. Arene isiksusena” – Käisin teraapias, seal arenesin küll jõudsalt ma arvan. Lisaks veel palju self-help artikleid.

“12. Jätka vee joomist” – Success!

“13. Võta nii vähe ravimeid kui võimalik” – AHAHAHHHHAHAHA FFEEEIIIILLLLL

“14. Olla õnnelik selle üle, mis on” – eks migil hetkel oli see ületamatu raskus, aga nüüd nagu hindan näiteks seda, et mul on head sõbrad.

Igatahes nagu näha, siis ka mu uusaastalubadused, mis ma 2018 alguses tegin, on kõik pekki läinud. Vast mingi 3 asja 14st sai edukalt täidetud. 😀

Aga mis seal ikka oodata, 2018 on olnud trainwreck. 4 päeva veel jäänud seda 2018, palvetame nüüd kõigi jumalate poole, et 2019 tuleks parem aasta, kui see õudus. 😀

Mu autocorrect:

Screenshot 2018-12-27 at 13.54.28.png