Ühe ajastu lõpp – tantsupidu

Ma olen siin blogis kajastanud oma teekonda tantsupeole ja see on läinud ikka üle kivide ja kändude. Lõpuks jõudiski kätte see tantsupeo nädal, mis tähendas nädal aega 12h trenne ja esinemisi. Ma kartsin seda nädalat kui tuld.

Esimese trennipäeva hommikul ärkasin üles sellise ärevusega, et õudne. Keha värises, nii hirmutav oli. Tantsupeo treeningud hakkasid kell 1, aga meie treener otsustas muidugi, et me peame veel varem minema ja ise trenni tegema 3h. Oh well…

Trenninädala algus oli kõige intensiivsem. 12h trenni väheste pausidega ja ainult 1 söögikord, milleks oli supp. Põhimõtteliselt olin sattunud kaalulaagrisse. 😀 Teine nädala pool oli juba kergem, sest tantsude asemel harjutasime lihtsalt platsile minemist ja maha tulemist ning peale seda olid juba etendused.

Üldiselt oli kogemus väga lahe. Koos teiste rühmadega koos tantsida ja juttu ajada ja näha, kuidas suudetakse 10 000 inimest nii ladusalt liikuma panna – nii tantsudes kui tantsude vahel – et mitte keegi ei jäänud kellelegi ette ja kõik teadsid alati kus ja millal nad olema peavad. Müstika!

Muidugi tantsupeo trennides, kus kõik meie liigi (naisterühmad N2) 800(?) tantsijat koos trenni tegid, olid kõigl jalas tossud. Nagu te eelmisest loost mäletate, siis meie rühmas tekkis hull draama sellest, kui ma ütlesin, et võtan igaks juhuks tossud ka lisaks tantsukingadele kaasa.

Meie rühm oli ainus, kes kingades tantsis…

giphy.gif

Järgmisel päeval muidugi pani ka meie rühm jalga tossud. Treener ei öelnud midagi. Noh.. oleks kohe mõistlikult lähenenud, oleks see draama kõik olemata, aga mis olnud see olnud.

Etenduste ajaks oli ärevus juba vähenenud, sest raskeim osa oli ületatud. Nüüd jäi ainult tantsida ja tantsurõõmu kogeda. Õnneks tuli ka see lõpuks tagasi ja emotsioonid tantsupeost endist jäid positiivsed.

Nädal lõppes laulupeoga, peale mida ma sain oma rahvariided varna riputada ja oma värsket vabadust nautida. Rahvatantsutrennidega on kõik! Ma olen vaba!!!!! Se eon vist see kõige kõigem emotsioon, mis mul tantsupeost jäi – vabadus.

Tantsupidu ise oli väga äge ja sinna tahaks küll uuesti minna. Kogu see tantsupeonädal oli vahva, saime päikese käest põletada, saime trenni teha ja saime tervislikumalt süüa kui muidu (ma kipun kontoris pidevalt näksima mingit jama). Ja meie enda rühma naised on väga vahvad ja toredad!

Seega kas ma tahaks uuesti tantsupeole minna? Jah, täitsa võimalik. Aga teise treeneri käe all, et kogu protsess oleks siiski rõõmus ja tore, mitte täis draamasid, ja kohas, kus inimesi koheldakse kui täiskasvanuid.

Igatahes, nüüd olen ma VABA! Ma naudin oma vabadust, ma olen reaalselt õnnelik, et ma ei pea oma elu seadma enam tantsutrennide järgi ja kartma mingit järgmist draamat, suurt kulutust või probleemi.

tenor.gif

Advertisements

Sina ei hakka mulle vastu!

Oh boy, oh boy, oh boy. 😀

Ma kohe ei teagi kust alustada, kogu see olukord, mida ma kirjeldada tahan, tundub lihtsalt nii unreal ja lausa naljakas. Igatahes mina käisin täna jälle tantsutrennis. :D:D:D

(Kohati on see hea ka, sest ma saan oma piinadest blogida, muidu on see eluke liiga rahulik, pole midagi kirjutada siia.) 😀

Et end asjaga kurssi viia, siis soovitan lugeda mu eelmist postitust “Sina kuuletud mulle!“, kus ma põgusalt jagan ühte intsidenti oma rahvatantsu treeneriga ning tema kõrgist kommunikatsiooniviisist.

Arvate, et sellega asi piirdus? Oh ei, kallis rahvas, oh ei. 😀

Täna alustati trenni paatosliku kõnega, sellest kuidas me oleme kõik täiskasvanud ja ta ei peaks sellest teemast üldse rääkima.

tenor.gif

Kõne sisu oli siis selline, et tema on meie juhendaja ja meie kõik PEAME tema otsuseid kuulama. Isegi siis kui need on ebaloogilised ja irratsionaalsed, sest tema on boss ja selles ei tohi kahelda. ME PEAME TALLE KUULETUMA!

Aga sellist asja nagu Piia tegi (meeldetuletus: ma mainisin meie chatis kui arutasime kingadest, et võtan trennipäevadele kaasa KA tossud) – selline asi on lubamatu. Ja andis mulle valiku, kas ma vabandan ta ees kohe või lahkun ja nad “leiavad tantsupeoks mingi lahenduse.”

Ausaltöeldes see pakkumine oli päris ahvatlev… Ma saan aru, et ta püüdis mind oma ähvardusega hirmutada (selliseid ähvardusi on pillutud ka varemgi), aga ta vist ei mõistnud, et see oli pigem mu golden ticket out.

Ma küll hetkel otsustasin jääda (sest ma ei tahtnud selle 5 sekundiga sellist otsust teha, et ma lahkun koheselt), seega ma ka “vabandasin.”  Või noh, mind sunniti vabandama.

Teate, see on ka ikka väga totter suhtumine. Sundida täiskasvanud inimest ähvardustega vabandama. Milleks? Kõik ju teavad, et see on feik ja ma ei mõtle seda tõsiselt. Ja vabandada mille eest? Selle eest, et ma jagasin oma arvamust ja julgesin mainida, et võtan ka tossud trenni kaasa (et ma ei tea, kasvõi sööma minna nendes kui jalad valusad või misiganes!)? Või selle eest et ma eksisteerin?

Siis tegin uue vea ja julgesin talle mainida, et mind häiris ta toon ja see viis kuidas ta end väljendas seal chatis (käsutas ja kamandas ülbelt). Selle peale öeldi mulle, et “Mind häirib ka palju asju.” Ok.. Räägi nagu seinaga. 😀

Terve trenn ma juurdlesin siis selle üle, kas minna või jääda (kui selline võimalus juba välja käidi!). Küsisin oma sõpradelt ka nõu, sest ma olin reaalselt valmis oma kingad varna riputama ja välja jalutama.

Õnneks mu armsad sõbrad andsid mulle indu jääda ja kannatada (nagu õige eestlane kunagi). Lisaks mõlkusid mul mõttes mu kallid inimesed, kes on tantsupeole tulemas, seega TEIE NIMEL, mina jään!

Mulle andis üks väga tark oma ala professionaal sel teemal (täpselt sellel ebameeldiva õhustiku ja ülbe tooni teemal) nõu, et kõige parem valik on säilitada oma väärikus ja mitte kukkuda emotsionaalsesse vaidlusesse – ehk olla the bigger person.

Ja mul on tunne, et ma sain sellega hakkama. Ma ei öelnud kurjasti, ma ei vihastanud, ma ei hakanud nutma, ma ei jäänud täiesti sõnatuks. Ma jäin rahulikuks ja vestlesin rahulikult inimesega, kes läks ühest messengeri sõnumist nii keema, et hoia ja keela. 😀

Kirisiks tordil: meie treener veel julges mu peale trennis karjuda (kah tavaline selles tantsuklubis) ja ma viisakalt vastasin, et ei ole vaja karjuda, mis võttis ta korra isegi sõnatuks. Peale seda hakkas ta kättemaksuks mingeid vigu minu tantsus otsima ja sai siis paar korda ka ära pandud ehk üle saali kõvasti karjutud, et “NII PIIA TEGI VALESTI, KÕIK ALUSTATE UUESTI.”

No, as long as you’re happy, ausalt. 😀 Tõesti, ma tahaks teada, kes teda hammustas, et nii ülbe peab olema? Või nagu, mis juhtus? Sest õnnelik ja endaga rahul olev inimene teistega nii ei käituks.

Viisakas ja täiskasvanulik oleks ju mitte kogu grupi ees ühte inimest häbiposti panna (mida on ka varem juhtunud!), vaid kui on probleem, siis see nelja silma all ära lahendada ja selgeks rääkida rahulikult. Aga mulle tundub, et tal oli vaja luua näidispoomine sellest, mis juhtub kui keegi nn “vastu hakkab.” (Kuigi…. ma ausalt ei näe, kuidas ma olen vastu hakanud, kui ma mainin, et võtan trennipäeval tossud KA kaasa. Täielik müsteerium.) Ja see on suht lapsik mu meelest.

Mul on ka hea meel, et mu kaastantsija julges treenerile selle kõne ajal mainida, et ka tema on kahelnud neis otsustes, mida treener on teinud, ja seda ka välja öelnud ning, et miks teda siis häbiposti ei panda. Selle peale ei öeldud midagi…

Ja mul on hea meel, et meil on trennis ka teisi, keda see treeneri kamandamine ja käskiv kõneviis ja jäärapäisus häirib, ning ka neid inimesi, kes on kaastundlikud teiste suhtes. Et kõik ei ole üdini halb!

Võib-olla ei oleks tohtinud midagi öelda. Võib-olla on parem lihtsalt vait olla, aga ma lihtsalt ei kannata seda, kui keegi inimene kohtleb teisi inimesi kui kõntsa.

Kuni järgmise korrani,

teie rebel Piia 😀

Sina kuuletud mulle!

Alustades positiivsest, ma tahaks tänada kõiki neid kalleid inimesi, kes suvatsesid mu kirbublogi eest hääletada Eesti Blogiauhindadel! Ma sain tänu teile III koha! Jeeee!!!

Mitte, et mu blogi nii populaarne oleks – esimesel kahel kohal oli hääletajaid ikka peajagu üle ja ma kuidagi kogemata sattusin kolmandale kohale. Ma täiesti mõistan seda, et ma pole mingi popp blogija ja mulle ei hakka mingid #koostööd nüüd sisse lendama. Aga siiski tore, et sain ära märgitud!

hug nine rose

Vähemalt nüüd mul on tekkinud selline võltstunne, et ma olen oma blogiga kuhugi jõudnud. Väike Piia väikesest blogist tänab teid siiralt!

Nüüd siis sellest, mis mind siia blogisse täna tõi. Mul on nimelt ääretult stressirohke aeg ja ma kergelt suren. Paljude erinevate asjade pärast, aga üks suuremaid asju on see pagana rahvatants.

Jubedamat trenni ei ole olemas ausalt. Ma tõesti juba ammu ei jaksa enam ja nüüd on ees ootamas nädal aega 12h trenne. Ja arvestades, kelle käe all ja kellega ma koos treenin, siis see tuleb eeldatavasti üks kohutav kogemus.

Ma ei taha kurjasti öelda kellelegi ja ma ei taha tüli norida. Samas hetkel on situatsioon juba nii naeruväärseks läinud, et ma pean kuhugi selle kirja panema, muidu lihtsalt hiljem ei usu.

Meie treener ei ole näiteks absoluutselt vastutulelik ja mu arust pingutab kõigega üle. Kõik, ja ma mõtlen ABSOLUUTSELT KÕIK, peab olema perfektne.

Kaasa arvatud mingi mõttetu trenniseelik, mida me kanname 3 päeva ja mille otsimine kestis kuu aega, sest treener polnud valikutega rahul ja mille pidime laskma eraldi õmmelda. God help us.

Ja kaasa arvatud meie rühma näidisvideo ühest tantsust (Tuljak, jee) mida me pidime ise endale selgeks tegema ja mida tantsupeo korraldajad tahtsid lihtsalt näha video kaudu kui kinnitust, et see on meil enam-vähem selge. Jumal hoidku, et mingit produktsioonifirmat meile kohale ei kutsutud selle filmimiseks. Teised rühmad filmisid seda videot oma trennis suvaliste trenniriietega, ka nn ametlik video oli pmst toas suvariietega tehtud.

Aga mida meie tegime?

Muidugi panime endale TÄISRAHVARÕIVAD selga, sest why the fuck not, ja läksime parki tantsima, sest again why the fuck not, ja filmisime seda mingi 50x. Aa ja muidugi pidime kõik kandma punast huulepulka, sest ilma selleta oleks ju lausa kriminaalne seda videot filmida ja ära saata.

Ausalt, milleks? Et näha korraldajate silmis parem välja? Milleks selline show ja etendus? Kellele?

Sorri, aga minu jaoks on see perfektsionismi tagaajamine ja pedantsus kaotanud täieliku tantsuisu. Lisaks muidugi see suhtumine treeneri poolt, kui keegi ei nõustu tema otsusega.

Näiteks arutasime, et kas välitrennides tantsupeonädalal võiks kanda tosse, sest esiteks miks me rikume oma reaalseid rahvatantsukingi, teiseks milleks me piiname oma jalgu ja kolmandaks miks me rikume muru. Muidugi vastus oli EI MEIE TANTSIME AINULT KINGADES JA JUTUL LÕPP.

Ma jõudsin ennem veel korra mainida, et ma plaanin endale tossud ka kaasa võtta (et noh kasvõi vahepeal kanda, sest 12h ma ei kavatse kontsadel olla, hell no).

Ja selle peale vastati mulle:

Screenshot 2019-06-26 at 22.29.44

Ma ei teadnud, et ma maksan iga kuu tantsuklubile raha selle eest, et keegi saaks mind ringi kamandada ja olla mulle kurja ema eest, aga okei.

Ma vist olen liiga naiivne, et eeldan, et täiskasvanud inimesed suhtlevad üksteisega inimlikult, eriti veel kui ma maksan selle eest…

Aga eks muidugi on asjal kaks poolt ja mul on mingil määral isegi kahju, et inimestel on selline perfektsusvajadus, et iga väike asi tundub justkui purustavat seda perfektset kuvandit ja selle vältimiseks peab ründama ja agressiivne olema.

Tantsupidu viib mu hauda

Nagu te juba tuttavad olete arvatavasti (kes ei ole siis, here you go), siis rahvatants ei ole mingisugune lust ega rõõm. Miks ma seal käin? Ma ei tea. 😀

Jah, me saime tantsupeole! Jee! Jee?

Kas see tekitas minus just rõõmu, ma ei saa öelda. Pigem oli korraks hea meel, et jess, we did it!, aga siis ma kergelt surin stressi, sest see tähendab veel hunnikus neid trenne ja seda stressi ja pinget.

Vahetult peale tulemuste tulemist, et kes sai edasi, kes mitte, jagasid rahvatantsijad Maalehes oma emotsioone. Enamik neist olid negatiivsed. Inimesed olid palju tööd teinud ja ei saanud edasi. Jah, meie nn kategoorias (Naised 2), jäid ligi pooled rühmad ukse taha. Ja arusaadavalt on nad pettunud. Inimesed, kes on tantsinud aastaid koos vs meie, kes me oleme kokku tulnud spetsiaalselt tantsupeoks. Ausaltöeldes oli ka minul kurb meel nende pärast.

Jah, ma olen nõus – Kalevi staadion ei mahuta kõiki. Jah, ma olen nõus, et rühmi, kes pole enda tantse selgeks teinud, ei tasuks väga saata tantsupeole. Kuid kas otsustati selle põhjal? Jumal seda teab, sest sel aastal ei avalikustatud hindeid, mis rühmadele ettetantsimisel anti, samuti ei olnud mingit tagasisidet. Lihtsalt kas said peole v ei ja kõik!

Keegi ei tea ega saagi teada, mis alustel need otsused tehti, kes saab peole ja kes mitte, ning milline see tegelik pingerida oli. Kõik on nagu üks must kast!

Ja siis need, kes said peole, on ekstraülbed, et “haha ega ei tasu ronida peole kui tantsida ei oska” Sorri aga, wtf? Mitte muidugi kõik, aga selline ülbus ja kõrk toon kumas väga selgelt läbi mõne inimese sõnavõtust. Mõnes kohas lausa naerdi nende üle, kes ei saanud edasi, et nood inimesed ronivad ajalehte vinguma. Jällegi nende poolt, kes edasi said ja jällegi, kui need inimesed poleks edasi saanud, küll nad oleks ise ka “ajakirjandusse vinguma” läinud.

Igatahes kogu see teema ajas mul kopsu üle maksa. Just see teiste inimeste suhtumine… Nagu ma ei tea, tunne vähemalt kaasa neile, kes ei saanud, mitte ära tule hüppama pls. Ja nüüd ma ise hüppan siin, aga vähemalt oma blogis. 😀

Igatahes üleüldiselt, see pidu peab ikka kuradi võimas olema, et ma kogu seda jama kokkuvõtteks ei kahetseks. Praegu mõtlen küll, et kui saaks, keriks aega tagasi ja hoiaks alles suure hulga raha, suure hulga närvirakke ja aega. Senimaani on pinget ja stressi ja ka pisaraid olnud hunnikutes rohkem kui neid üürikesi rõõmuhetki.

Jah, elu pole lust ja lillepidu, aga no kurat ma ju siin vabatahlikult põhjustasin endale selle stressi ja maksan ka selle eest. Fuck me. 😀

No eks ma püüan kuidagi üle elada, aga senimaani on mu arvamus, et NEVER AGAIN. Kui üldse, siis vb laulupeole, aga god knows, äkki seal ka karjutakse inimeste peale justkui hobina. 😀

Okei end of my hala. 😀

Üks õudne esmaspäev

Ma polnud pikalt hambaarstil käinud. Esiteks sest ma natuke kartsin ja teiseks sest mul pole raha. 😀 Tegelikult pole karta midagi, mul on nii tore arst ja ma olen lapsena elanud üle mitmed juureravid ja muud õudused.

Lähen siis hambaarstile üle PIIIIIIKA aja, sest ma mäletan, et mingi väike augupoiss oli kuskil ja no kuigi ta ei valuta, võiks ära parandada. Lisaks sellele ma ei saanud oma suud väga lahti teha, mõtlesin et ju siis haigutanud valesti või külma saanud vms. Aga et see juba nädal aega nii on, oli juba veider.

Aga tuleb välja, et ei. Asi on tarkusehammastes. Niisiis saadeti mind tarkusehammast eemaldama. Õnneks üks korraga. Mul nädala lõpus üks väike reis plaanitud, seega mul oli kaks valikut. Kas lasta hiljem välja tõmmata ja mitte avada oma suud normaalselt terve nädala, või lasta praegu tõmmata ja paliuda kõiki jumalaid, et nädala lõpuks on juba talutav olla?

Mõtlesin siis, et savi, tõmbame praegu. Saadeti ind kirurgi juurde, kes oli supertore ja ta assistent oli ka megatore ja kinnitasid, et kõik on hästi ja kõik saab korda. Seda esimest osa ma algul uskusin, aga kui nad juba 30 minutit olid ragistanud hamba kallal, hakkasin ma lootust kaotama ja läks natuke valusaks ja väike pisar tuli ka silma. Lootusetusest. Ja kurat, minema ka ei saa enam minna. 😀

Kusjuures naljakas seik oli see, et hambaarstile minnes on neil välisuks eriti imelik ja raske, ja seda avades ma tõmbasin enda rinnalihase nii valusasti ära, et ma oleks enne hambaarsti valust pildi tasku pannud. Kohe päris reaalselt. Ja siis seal toolis istudes mõtlesin, et kle see ukse avamine oli ju tegelt valusam sellest, mis praegu toimub. 😀 Varba ära löömine on valusam, seljavalud on valusamad… Ja nii ma siis suutsin ikka ära kannatada ilma lisasüstita. 😀

giphy.gif

Mu hammas oli igatahes eriti vääraka juurega olnud, mis lisaks sellele et ta kasvas pmst 90-kraadise nurga all, lainetas ka veel takkaotsa. Jah, hambajuur LAINETAS. Tal oli LAINE SEES, nagu Tallinna meri tormisel päeval.

Tänks keha, et sa selliseid veidraid asju kasvatad.

Hambaarst ütles juba alguses enne mu kurtmist, et “Nonii, 25, siis tarkusehambad peaks tulema!” Ja raiped tulidki. Täpselt sünnipäevaks. Üks vähemalt. Teised 2 on ka juba ammu olnud, aga üks tuli juurde.

Ehk siis mu keha tegi mulle sünnipäevakingi. Tänks.

Igatahes, see oli üks õudne kogemus. Aga arstid olid toredad, see väheke aitas, aga sellegipoolest ma värisesin nagu haavaleht ja mõtlesin et kas surra kohe siin ära või nutma hakata. 😀 Aga muidu õudne. Ma ei taha teada, mis mind ees ootab, sest ok hamba eemaldamine on juba jube, aga see valu pärast… Õõh.

Teie Piia,

jään surma ootama.

Kuidas leiutada jalgratast ehk pangandusest Eestis

Täna nägin uudist kuidas Citadele pank tuli välja uuendusliku ideega – maksa viipemakset võimaldava käepaelaga!

Lisaks käepaelale saad endale kleepsu. Seda kõike 50 sendi eest kuus!

Screenshot 2019-04-24 at 18.00.45.png

Ütleme nii, et mind pani see kergelt kulmu kergitama, sest.. miks? 😀

Olgu, pank on toonud ise välja põhjused nagu “Käepael annab võimaluse ostude eest tasuda ka siis kui ei ole kaasas ei mobiili ega pangakaarti.”

Olgem ausad, kellel meist juhtub tihti nii, et nii telefon, kui ka pangaaart jäävad maha ja sularaha ka ei ole? Kohe nii tihti, et see paneb mõtlema endale käepaela soetamisele, mis näeb välja nagu ujula kapivõti? 😀 Kuidas kindlustada seda, et kui juba telefon, kaardid ja sularaha maha jäävad, et käepael ikka alati kaasas oleks?

Või põhjus nagu “Käepael on on paljude jaoks oodatud lahendus, sest see annab aktiivsetele inimestele vabaduse liikuda ja sportida ilma tülikate raha- või õlakottideta. Tõime kaardi turule just kevadel, kui inimesed hakkavad rohkem vabas õhus liikuma ja alati ei pruugi kaart kaasas olla, kui ootamatu ost maksmist vajab.”

Ma ei tea kuidas teil, aga ma pole isegi sportlane ja ma käin sportimas spordikellaga. Tundub kuidagi eriti imelik omada nii spordikella (mis muide omab ka viipemaksevõimalust!!!) pluss viipemaksega käepaela. Lisaks on minu arust vähemalt paljudel sportlastel telefon kaasas sportides, et muusikat kuulata ja oma trajektoori trackida, ja telefonil ja, kujutage ette, on viipemaksevõimalus täitsa olemas! 😀

Seega ma ei saa aru, kellele ja miks see lisavidin loodud on.

Don’t get me wrong, ma ARMASTAN viipemakset ja olen selles osas ülimalt uuendusmeelne. Ma hüppasin rõõmust lakke kui sain teada, et Swedbank 2019 äpis saab maksta telefoniga (ei ole vaja ei mingit kleepsu ega viipepaela, ainult äppi ja telefoni ja swedi kaarti). Ma oleks õnnejunnis kui meil töötaks Google Pay, Fitbit Pay või Apple Pay (LHVs juba on Apple pay tulekusl või olemas, aga mul pole iphone).

Apple Pay, Google Pay on võimalused maksta oma telefoniga kasutades NFC ühendust ning Apple või Google walletit, ning Fitbit Pay ja Samsung Pay on siis vastavalt nutikelladele loodud funktsioonid, et nendega saaks ka maksta poes. Kahjuks pole kumbki Eestis kasutusel veel. Ei ole vaja mingit pangakaarti, ainult telefoni.

Aga no miks minna otse, kui saab ringiga. 😀 Pole vaja arendada äppi (nagu Swedbank) või teha koostööd Applega Apple Pay osas (nagu LHV), vaid luua TÄIESTI ERALDI toode-vidin, mida inimene saab endale nn rentida 50 sendi eest kuus, et kasutada võimalusi, mis tegelt on juba olemas nii telefonis kui nutikellades. 😀

Selle kleebise funktsioonist ma ka aru ei saa. Seda reklaamitakse, seega võiks eeldada, et temaga saab ka maksta? Samas.. ma kahtlen selles. Mõlemal juhul on see asi väga imelik. 😀 Kui selle kleebisega saaks maksta, siis oleks päris äge panna see mingi suvalise asja nt tassi külge ja tassiga poes maksta. 😀

Citadele võiks hakata koostööd tegema ujulatega, et seda käepaela kasutada ujulas kapivõtmena, siis vähemalt ei pea kolme käepaelaga vähemalt ujulas ringi käima (spordikell, ujula võti ja viipemakse). 😀

Takeaway: laadige kõik endale Swedbank 2019 äpp (kui teil on Android) ja kasutage sellega viipemakset täiesti tasuta! Või kasutage LHV kaudu Apple Payd (kui teil on iphone). Ka täiesti tasuta. 😀

Kui ma kohtasin.. teda <3

Ilmad on ilusad ja päevad lähevad aina valgemaks (IU). Mis tähendab, et lisaks unetusele, sest see kuradi päike ajab mind üles, sest mul pole kardinaid (don’t ask, kui see minu teha oleks, siis oleks ammu kardinad ees -.-), saab käia rattaga sõitmas õhtuti.

Peale Taanist Eestisse kolimist olin ma pöördunud linnarataste usku. Eestis miskipärast kõik sõidavad mingite maastikuratastega linnas, nagu miks, see pole absoluutselt mugav ega mõnus. Samas Eesti teed on nii jubedad, et siin ei saagi ilma amortideta hakkama.

Sõitsin kord selle tavalisema hübriidiga, millel on maastikukummid ja 21 käiku ja mu tagument valutas 3 päeva, see oli õudne. Seega oli otsustatud, mu rattal peab olema amort ja pehme sadul. Aga selliseid linnarattaid aja või tikutulega taga.

Lisaks ei tahtnud ma oma rattale rohkem kui 3 käiku, sest mida ma teen 28 käiguga Tallinna linnas, kui Taanis sain mägedest üles ja alla oma 3 käiguga kenasti sõidetud. 😀

Kolme käigu poolt rääkis ka see, et ma tahtsin rattale jalgpidurit. Seda sellepärast, et ma olin ära harjunud jalgpiduriga ja selle puudumine muutus kergelt ohtlikuks. Ma aeg-ajalt kasutan parema käega sõidu ajal telefoni, et muusikat vahetada või google mapsi jälgida ja kui pidurdada vaja, saab kenasti jalgu kasutada. Seega ma oleks peaagu matsu pannud kui ma sama asja tegin rattal, millel polnud jalgpidurit ja pidurdamiseks oli valida kas esipidur ehk potentsiaalne peatrauma või katkine telefon, mille ma oleks pidanud võssa viskama et tagapidurit kasutada.

Õnneks jäin terveks ja telefon ka (see ikka peamine).

Niisiis oli mu rattaleidmine päris raskendatud minu selliste nõuetega, sest küll ma leidsin rattaid mis olid amordiga, aga 234698104812 käiguga, küll ma leidsin rattaid, mis olid kenad linnakad, aga 0 käiku ja hind 500….

Kuni…

Kuni ma kohtasin TEDA.

Capture.PNG

Nüüd ma panin oma ratta pildi internetti, pls ärge seda kuskilt ära rottige… 😀

Aga ta on nii mõnus ratas kruiisimiseks. Ja just Tallinna tänaval kruiisimiseks. Jah, mu tagument vahel ikka kergelt annab tunda Tallinna tänavate auke ja neid õudseid ja läbimõtlemata tänavakivide üleminekuid (kui vääääga pikalt sõita), aga siiski, asi on palju parem kui varem.

See amort ja see vedruga pehme ja lai sadul lausa kallistavad mu keha läbi nende hüpete, mida ma olen sunnitud siin tänavatel tegema (jeesus kristus tänavaehitajad, mõelge pls ratturitele ka kui oma tänavaid teete). Lisaks on ta mulle õige suurusega, seega ma enam ei sõida põlved lõua all vaid nagu normaalne inimene.

Pakiraamile mahuvad kenasti asjad ära (mis vahel küll libisevad sealt maha, aga pole hullu), käike on 3, sest rohkem pole linnas vaja, ning üleüldse on ta üks mõnus ratas.

Muidugi pole ta nii mõnus kui minna pikemale sõidule ja püüda kiirust arendada. Ma nimelt vahepeal käisin rattaga sõitmas spordi eesmärgil, aga vaadake linnarattaga on seda veits pentsik teha, sest sellega ei saa väga kiirelt sõita. Ehk siis tihti võis mind näha täisspordiriietuses, prillid ees ja kindad käes, no nagu kohe päris sportlane.. aga linnaratta seljas. Ja nii ma siis veeresin seal nagu väike tigu. Ma muidugi ajan süü ratta kaela, sest ratas on raske ja pole aerodünaamiline, aga jumal seda teab, äkki ma olen lihtsalt nõrk.

Mis halb on, on see, et ta on raske, üle 16 kilo ja Eestis ei jäta inimesed oma rattaid õue (sest pole kuhugi esiteks jättagi!) ja ma pean seda monstrumit tassima iga jumala kord treppidest üles ja alla (sest mul pole keldrit…). Vähemalt on teda kodus kena vaadata ja vahel näiteks riidepuuna ära kasutada.

img_4956.jpg

Hah, ratas on mul tegelt olnud juba 2 aastat ja seda juttu kirjutan ma praegu sellepärast, et ma sain oma rattale esikorvi, ehk nüüd on mu ideaalne ratas täiesti valmis. Poodi ja trenni ja tööle kruiisimiseks. Nagu filmis…

Mida mul aga pole ja mida ma tahaks on spordiratas ehk üks maanteeratas, mis on kergem ja aerodünaamilisem, et kannataks kiiremat sorti sporti ka teha, sest ma ei kannata seda teo moodi venimist pikal teekonnal ja spordiriietes. 😀

Aga maanteerattad on kõik metsikult kallid. Kõige odavam on umbes 400-500 euri. Mis minu jaoks on päris kallis. Hell… minu jaoks on isegi 150 linnaratta eest kallis. Ja seda KASUTATUD linnaratta eest. Ma ei tea mis ulmehinnad eestlased oma kasutatud ratastele panevad, see on rets.

Taanis sain endale ühe hää kasutatud ratta (pmst sama mis see sinine, aga ilma amordita), mis pidas vastu kõik lumed ja tormid ja vihmasajud õues ja maksis mingi 60 euri. Üks kallimat sorti ratas, mis oli fancy-pantsy ja miskite ketaspidurite ja misiganes raamiga… see oli 100 euri. Seega excuse me, aga mu lõug vajus keldrini, kui ma nägin, et keegi müüb oma väga basicut veits roostes velo 150 euri eest… 😀 Ehk mulle tundub, et eestis ei tasu kasutatud rattaid osta, turg on väike ja kallis…

Olgu, aitab sellest rattajutust. 😀

 

Kuidas ma laiguliseks muutusin…

Suvi on tulemas ja mul on ilmselgelt liiga palju vaba raha (ok, nali) ja aega, seega olen ma natuke katsetanud isepruunistavate toodetega.

Ma olen üldjoones endaga täitsa rahul ja ei arva, et kõik inimesed peaksid olema pruunid ja päevitunud. Küll aga ei ütle ma ära suvepuhkusel saadavast päevitusest. Kuna see aga talvega tuhmub ja solaariumisse ma oma jalga ei tõsta !!!!, siis jääb üle ainult isepruunistuvad tooted. Tegelt võib ju valge ka olla ja enamasti ma olengi, sest ma ei viitsi pidevalt kreemitada end, et jumekas püsida, aga mulle meeldib katsetada. 😀

Tavalised isepruunistajad on kleepuvad ja annavad värvi kui millegagi kokku puutud ja haisevad isepruunistaja järgi. Kuni ühel päeval ma nägin poes ühte toodet, mis oli nn pre-shower gradual tan, ehk paned enne pesu endale peale, ootad 3 min, ja pesed siis kohe maha ning ei mingit kleepumist! Jumala kingitus taevast.

Küll aga oli see isepruunistaja VÄGA GRADUAL, sest andis mulle vaevu õrna pruunika tooni, ma isegi ei saanud aru. Mis pole ju tegelt halb! 😀 Aga siiski otsustasin ma proovida sama firma kreemi, ka gradual tanning lotion igapäevaseks kasutamiseks. Mõtlesin, et kui neid kahte kombineerida, siis äkki tuleb selline tagasihoidlik, aga veidikene rohkem märgatav päevitus.

Määrin siis seda endale õhtul peale, suht suvaliselt, kuna pakil on kirjas “gradual” ja ma uskusin seda. Hommikul ärgates vaatan, et DAMN, mu käed on PRUUNID. Je. Tööl vaatan lähemalt oma käelabasid ja kurat, mul on selged randid käe peal. 😀 Olgu, pole hullu.

Pildil: gradual tanning lotion, mis POLE VÄGA GRADUAL. 😀

56381586_413206462839996_3552198696961572864_n.jpg

Koju tulles aga märkasin, et püha jeesus, mu käevarre tagune on nagu kunstikoolist lä bi käinud, kõik nn pintslitõmbed olid seal näha ja VÄGAGI tugevalt. Hea et ma tööl lühikeste varrukatega olin. 😀

Screenshot 2019-04-15 at 19.43.01.png

Mõtlesin, et ah pole hullu, pesen õhtul maha. AGA SEE EI TULNUD MAHA. Nii ma pidin käima 4 päeva pikkade varrukatega, sest muidu kõik näeks, et ma olen üks fake-ass bitch. 😀

Siis otsustasin tellida enndale VEEL tooteid. See tähendab, ühe toote. Mis on läbipaistev geel ja lõhnab hästi ja päevitub kolme tunniga. Jällegi, kui arvate, et see oli hea otsus, siis EIP.

Sest ma küll panin seda seekord ainult jalgadele (peale paari päeva kaalumist ja julguse kogumist) ning hõõrusin seda geeli väga innukalt ja enda arust ühtlaselt, aga mis mulle hommikul vastu vaatas? Väga laigulised jalad ja osaliselt triibulised käed, sest mu käed läksid kogemata selle geeli vastu ja loomulikult “päevitusid” ka koheselt. Ma oleks nagu öösel mudas roomamas käinud.

Õnneks ma olin olnud seekord veidikene targem ja muretsenud endale isepäevitaja eemaldaja (jap, sellised asjad on olemas) ja visanud enda kehale pilgu peale enne inimeste sekka minekut.

Igatahes loo moraal on see, et olge isepäevitajatega ettevaatlikud, kui te olete algajad angu mina. 😀 Aga kui te tahate jumekad olla, siis palun palun ärge oma jalga solaariumi tõstke, sest see on ülimalt kahjulik. Ja väljas kandke ka SPF kreemi, sest päike teeb nahale kahju ja vanandab nahka.

Mina olen hea meelega ennemini valge aga terve nahaga ja kasutan isepäevitajaid kui soov tekib, kui vana ja kahjustunud nahaga aga nn loomulikult jumekas (ülepäevitades).

PS: Tundub et isepruunistav vaht on siiski kõige parem isepruunistaja, mitte geelid ega kreemid. 😀

Kutse tantsule? Ei aitäh!!!

Ma pole kunagi olnud tantsuinimene. Ma esimeses-teises klassis korra proovisin showtantsu, sest ma tahtsin saada roosat baleriiniseelikut, aga kuna ma tunnis muud ei teinud kui nokkisin oma matti, sest mind ei huvitanud see tants absoluutselt, siis lõppude lõpuks mind ei lastudki esinema ja roosat seelikut ma ei saanud.

Eelmisel aastal tuli idee minna rahvatantsu, et 2019 tantsupeole saada. Ma ei vihka tantsu, ma lihtsalt ei oska seda. Aga praegune trenn on küll piin kuubis!

Treener on karm ja kuna ma pole just kõige vilunum tantsija siis saan ka tihti pähe seal. Lisaks sellele pidime kõik välja ostma rahvariided, mis on väga kallis lõbu ja nii ma olengi üks saamatu ja vaene hunnik inimest.

Ning siis ma mõtlen iga kord peale trenni, et kurat küll, miks ma teen seda. Eriti kuna vahel tekib seal komme nn vähemoskajad häbiposti panna ja see ei ole väga meeldiv ega kuidagi moodi motiveeriv!

Lisaks on veel surve mitte tiimi alt vedada, sest kui minu pärast me ülevaatuselt edasi ei saa, siis on mu kannul 12 kurja naist. Õnneks ei ole mina veel kõige halvem tantsija, ma olen saamatuselt eelviimane, seega on lootus, et vast kõik naised mind harkidega taga ei hakka ajama. 😀

Igatahes nüüd olen ma stressis, sest pea üle päeva on tantsutrenn, millest puududa EI TOHI. Isegi kui oled haige, pead trenni kohale tulema. Miski ei vabanda, ei gripp ega külmetus ega valud. Kohalolek on KOHUSTUSLIK, sest kui kõiki kohal ei ole, jääb trenn ära ja siis on jälle vähemalt 12 naist kellegi peale vihased.

Kõige naeruväärsem on see, et ka siis kui oled näiteks kõhugripis (kes seda põdenud on teavad, et sel ajal sa ei liigu ka!), siis vaadatakse viltu kui trennis ei ole. Nagu kamoon.. Kus on mõistus? Selle kohta siis öeldakse, et tal on halb suhtumine.

Et kui inimene otsustab koju jääda ja enda tervist hoida või puht füüsiliselt ei suuda end trenni vedada, siis ta ei ole mitte ratsionaalne vaid ta suhtumine jätab soovida. Jah ma saan aru, inimesed tantsivad ka kõrge palavikuga, aga me oleme HARRASTAJAD!

Meie trupp ei ole mingisugune kõrgklassi võistlustiim, kes teenib endale sellega elatist. Ma saan aru Estonia baleriin läheb põiepõletikuga trenni või joob ära 10 pakki smectat, et põhi alt ära ei oleks kõhugripiga, aga meie oleme harrastustantsijad. Miks me peame enda tervist (nii füüsilist KUI vaimset!) rikkuma ühe tantsutrenni nimel?

Sorri, aga ju ma siis olen ka üks neist halva suhtumisega inimestest, kes paneb enda tervise esikohale (ja ka teiste tervise). Lisaks ei ole see ju loogiline, et kui trennid on ülepäeva, siis oodatakse, et haiged (nakkusohtlikud) tantsijad kohale tuleks ja kõiki teisi nakataks. Kas on siis parem kui 1 trennis on kohal kõik tantsijad aga järgmise 3 trenni ajal vaevlevad 5 inimest kõhugripis?

Igatahes on mul juba nii kõrini sellest suhtumisest ja mentaliteedist, et tants on elu, muid asju meil pmst olla ei tohigi ja kui sa julged kasvõi midagigi öelda või puududa, siis saad kogu grupi halvakspanu osaks. Mul on tunne nagu ma oleks mingi 5aastane pahandust teinud laps, mitte täiskasvanud inimene, kes käib trennis sellepärast, et talle see meeldiks ja oleks justkui hobi.

Ma ei jõua ära oodata, millal see kõik läbi on. Ma ei soovi trenni minna absoluutselt, aga kui ma puudun, siis ma ei taha ette ka kujutada, mida seal minust siis räägitakse ja mis häbipost mind järgmisel korral ees ootab. 😦

PS: Ma ei taha nüüd jätta muljet, nagu meil oleks seal kõige jubedamad inimesed maailmas. Ei, naised on meil täitsa toredad ja häbipostide vahel saab nalja ka. 😀