Teooria, frustratsioon ja imelikud küsimused

Ma olen oma elus ametlikult läbinud kaks autokooli teooriaeksamit. Nüüd on aeg ARKi omaks. Kuna vahe on vahele jäänud, siis hakkasin testima end ja püha püss… Ma juba kaks päeva järjest teen neid ülesandeid ja ei ole saanud 100%.

Mõned näited:

Screenshot 2019-11-06 at 16.10.47.png

Ma siin üritan loogiliselt mõelda, et suunamärguanne on ju nagu olnud need rohelised noolekesed armatuuril ja oranžid tuled autol kui pöörad paremale-vasakule. Aga ju siis mitte. 😀 Jah seadus ütleb ka, et seda tuleb näidata enne sõidu alustamist, aga MIDA?? 😀 Mida ma näitan? Ma ei saa aru. 😀 Pidurituled on suunamärguanne? Aidake nüüd lolli palun.

Screenshot 2019-11-06 at 16.30.17.png

giphy

Kui mu ees sõidab jalgrattur ja mul on kaugtuled, siis ma ju ei pimesta teda? Aga näe, peab ümber lülitama. Hea on see, et see testikeskkond ei ütle, MIKS. 😀

Screenshot 2019-11-06 at 17.11.35.png

See küsimus tundub, et ajab segadusse palju Eesti autojuhte, kes siiralt ei jaga matsu, et kui sul pole kohta kuhu minna, siis ei sõida ristmikule….

Screenshot 2019-11-06 at 17.20.17.png

See viimane vastus… Kuna ma seda testi miljon korda teinud, siis ma tean, et selle peab valima, aga reaalses elus ma ei leia, et sõitvale rongile oleks mõistlik vastu hakata jooksma… Et ajan inimesed kõik autost välja ohutusse kohta, aga ise lähen rongi ette enekat tegema? 😀 Jah ma vb jõuan eest ära hüpata, aga kui ma komistan? Mdea tundub imelik valik.

8 aastat juhilubade tegemist

Autojuhiload on meie kultuuris kuidagi nii elementaarsed. Kõigil ju on. Aga mitte minul. Ja ausalt öeldes ka enamikel mu sõpradel ei ole lube.

Ma alustasin oma autokooli juba aastal 2011. Ja ei, mul ei ole ikka lube. 😀 Sest tol ajal ma sain küll autokooli tehtud, aga ARKi ei jõudnud ja sinnapaika see jäi. Ja ausalt öeldes ei ole mul kunagi vaja olnud ka autoga sõita või autot omada.

Ma elasin Taanis, kus kõige parem viis liigelda oli muidugi jalgratas ja/või ühistransport (trammid, metrood). Lisaks on auto omamine seal meeletult kallis lõbu sest #maksud.

Eestisse tagasi tulles ma elan linnas sees ja mul ei ole autoga väga kuhugi vaja liielda, igale poole viib kas ühistransport, jalgratas, päkatakso või Bolt. Lisaks parkimine. Ma näen kuidas inimesed, kes omavad autot, surevad iga kord linnas sõites, sest “kus siin parkida saab?” ja “kus on tasuta parkimine?” 😀 Armas, et nad seda minult küsivad, sest mul pole õrna aimugi, kus ja kuidas isegi mu kodu juures parkida saab. V.a. jalgratas.

Samas, millest ma tunnen puudust on viisakas ühendus maapiirkondadega. Sest see on küll puudulik ja ma olen selles osas küll piiratud. Näiteks tahaks minna Lõuna-Eesti spaasse. Väga kaunis koht, aga mida sinna ei lähe, on buss. 😀 Seega Piia ei saa sinna minna.

Ja kui ma vahepeal satun linnast välja nädalavahetusesks, siis sealt linnavahet käia on ka äärmiselt tüütu ilma autota. Buss käib kord tunnis ja taksoots maksab 15 euri. Et läheb päris kalliks, kui tahta vähe linna peale minna.

Igatahes otsustasin ma teha endale load. Ja minna uuesti autokooli, sest mul on pmst kõik juba ununenud ja eks see hinna poolest tee sama välja, kui võtta eraldi sõidutunde.

Kuidas see siis edeneb? Noh hakkasin suure hurraaga koolis käima ja juulis sain kooli teooriaeksami tehtud kuidagimoodi (ei õppinud ja läksin palvetades kohale, aga näe läbi sain).

Sõidutundidega on nagu ta on. Need on kallid. 😀 Ja mul oli siin vaja vahepeal hambaarstil käia ja reisil käia ja aega polnud ja nii saigi juulist november. Siin ma nüüd olen. Alustan sõitudega.

Õnneks ma enam nii hullult ei karda nagu esimesel korral. Natuke ikka mäletan seda teemat ja senimaani pole ma kedagi veel alla ajanud, et lootust nagu on.

Mida ma kõige enam kardan on ARK. Võib-olla sellepärast ma lükkan seda pidevalt edasi, sest ma ei taha ARKi minna. 😀 Lisaks mul ei ole kellegagi harjutada ka, sest as said before, pea kellelgi mu sõpradest/tuttavatest pole juhilube ja neil, kellel on, need ei ela mu lähedal.

Aga noh, eks siis vaatab, mis saab. Varsti on mu esimene sõidutund, hoidke pöidlaid, et ma kedagi alla ei ajaks haha.

Säästke mind robotitest

Ma töötan turunduses. Selles valdkonnas on mitte just eriti ammu muutunud popiks kasutada igasuguseid bote ehk automaatseid klienditeenindajaid ja vastajaid. Noh, et kliente kiiremini aidata, kui neil peaks küsimusi tekkima kodulehel.

Ma olen alati suhtunud sellesse ääretult skeptiliselt. Jah, võib-olla see on kasulik neile, kes küsivad lolle küsimusi, et a la kui palju on postikulu, kui selle vastuse saaks pmst samalt lehelt.

Aga minu jaoks on need ikka täiesti kasutud tüütused. Ma lähen nii närvi, kui ma näen, et internetis kuskil lehel hüppab üles kast “Tere, mina olen Mari, olen sinu virtuaalne abistaja.”

Me kõik teame, et see Mari pole reaalne inimene vaid arvuti, kes suunab mind kasututesse kohtadesse.

Näiteks olin panga kodulehel ja mul tekkis spetsiifiline küsimus hinnakirja kohta, et millal täpselt see teatud hind rakendub. Selle asemel, et ma saaksin kohe ühendust klienditeenindajaga, pidin ma suhtlema selle paganama robotiga, kes suunas mind täpselt sinna kohta, kus ma juba olin…

1Yfuwrn.gif

Peale viite klikki ja pidevat kinnitamist, et “Ei, see ei vastanud mu küsimusele.” Saadeti mind edasi klienditeenindaja juurde, keda OF COURSE, ei olnud saadaval. 😀 Põhimõtteliselt kulutasin ma oma elust 5 minutit, et saata läbi mingi roboti meil klienditeenindajale. Ma oleks seda saanud ka otse teha, aga milleks, kui ma ju võib mingi botiga vestelda…

Teises pangas on sama lugu. Mingeid vastuseid ei saa, ainult üks bot vastab seal. Ma ei hakanud selle teise pangaga isegi edasi suhtlema, sest ma ei viitsi. 😀

Nüüd on popid ka igasugused messengeri automaatvastajad, kus siis firma seadistab ära ja inimesega suhtleb ainult robot. Ei ole meeldiv kogemus. Ma ei soovi robotitega monoloogi pidada ja käia mööda veebiavarusi ringi kasututes kohtades, kuhu ta mind saadab. 😀

pls stop

giphy-downsized-large.gif

Küünal as a Service – KAAS

Kes ei ole veel kuulnud, siis Eesti turule on jõudnud uus teenus – telli küünal oma lähedase hauale. Umbes 4 kuni 12 euriga saab siis näiteks hingedepäeval küünlakullerit kasutada. Maksad sellele firmale 4 eurot, otsid andmebaasist oma lähedase nime järgi üles ja nad viivad su lähedase hauale küünla.

Screenshot 2019-11-04 at 17.39.23.png

Mul hakkas natuke kurb seda teenust nähes. Jah, ma saan aru, kui tegemist on vana inimesega, kes elab kaugel ja tõesti tervise tõttu jääb küünal panemata.

Aga ma näen, vähemalt lugedes inimeste kogemusi, siis enamasti kasutavad seda teenust noored linnas elavad inimesed (kalmistud, mida see firma toetab on kõik linnades sees nt Liiva kalmistu). Ehk see argument ei päde, et mu lähedaste kalmistu on kaugel Põtsamaal ja ma ise ei jõua sinna (sest sinna nad niikuinii ei vii küünlaid).

Mina olen üles kasvanud peres, kus haual käimine ei ole lihtsalt küünal kiirelt põlema ja paneme ajama. Ei. Selleks võetakse ikka mitu tundi. Selleks peab pühendama aega.

Näiteks kevadel minnes tuleb kõigepealt kuskilt lilled osta, mida hauale istutada, siis küünal muretseda, siis võtta kaasa kõik rehad ja kõplad ja kühvlid jms. Minna kalmistule, rohida ja korrastada hauad, istutada lilled, kasta lilled, puhastada hauaäärsed samblast… Ja kui kõik on korras, siis võtta kümme minutit hingetõmbeaega ja istuda vaikuses ja mõelda oma lähedastele. Võib-olla isegi rääkida nendega. Igaühele oma.

Vaevalt seda teenust kasutades inimesed samamoodi mõtlevad oma lähedastele.. pühendavad samasugust aega kui hauale minnes..

Ja sellepärast hakkaski mul kurb, sest inimesed ei leia enam isegi aega, et võtta see hetk, minna oma lähedaste hauale, istuda seal veidi, süüdata küünal, mõelda, meenutada. Kõigil on nii kiire kiire… Ja sellest on nii kahju. Sest ega haual käimine ei ole ju lihtsalt selle korrastamine, sellel on ka mingisugune terapeutiline efekt. Minul vähemalt on.

Mida see üksik põlev küünal seal haual annab? Hingerahu? Et jess, nüüd on vähemalt see asi kaelast, näe küünal ju olemas? Mu silmis on see veidi selline easy way out.

Võib-olla ei ole haual käimine nende inimeste jaoks oluline ja ei tähenda neile midagi erilist. Sel juhul jah, hea et vähemalt küünalgi põleb.

Aga natuke kurb on ikka. Niigi on inimesed stressis ja koguaeg on kiire, kahju, et nüüd ei pea enam isegi hauale minema. Südametunnistus saab rahu kui küünal tellitud ja asi vask.

Ootan lõppu – viimne õhtusöömaaeg

Mul on vaja tarkusehambad eemaldada. Esimene eemaldati impromptu kui ma enda arust läksin lihtsalt hambaid kontrollima ja mainisin muuseas, et ma ei saa oma suud väga lahti teha ja HOPS saadeti kohe tarkusehammast eemaldama.

Selline lähenemisviis oli tegelikult hea, sest mul ei olnud aega põdeda. Või noh oli, aga viis minutit. 😀 Nüüd olen ma selle hambaarstiga peitust mänginud ehk ma võtan end kokku, panen hamba eemaldamise aja. Siis löön kuseks ja canceldan. Ja nii on see kestnud mitu korda.

Kuni.. Kuni mu tarkusehammas hakkas mulle ette jääma ja konkreetselt häirib mind. Panin siis uuesti aja hambaarstile. Muidugi mõtlesin canceldada, aga siis hakkas see tarkusehammas endast märku andma ja ma tänasin kõiki jumalaid, et ma selle eemaldamise aja panin.

See aeg on ülehomme. Ma lähen ülehomme hammast eemaldama. KUI ÕUDNE. Või noh ma tean, et maha vast ei sure ja maailmas on ka hullemaid asju kui tuimestusega hamba eemaldamine.. aga siiski, see tähendab püreetoitu vähemalt 4 päeva.

Ma mäletan, et eelmisel korral sai mul jogurtitest, smuutidest ja püreesuppidest nii kõrini, et mu unistus oli lakkuda pastat. Lihtsalt midagigi, millel on KONSISTENTS.

ji.gif

Ja selle hirmus ma nüüd käin mööda toidupoodi ja paitan krõpsupakke, valan väikese pisara pähkliteleti ees, silitan riisikest. Oeh.. hüvasti need head toidud. Lisaks sellele vaatan oma retsepte ja mõtlen, mida kõike ma ei saa nüüd 5 päeva süüa.

Selle kõige valguses olen ma otsustanud oma viimased kolm päeva enne hambaeemaldamist end poputada heade toitudega. Takeaway toitudega. Bolt Food ja WOLT teenivad mu püreetoiduhirmu pealt ikka hästi.

Aga toitudel on ka kohe teine maitse, kui tead, et seda ei saa niipea. Eile sõin õhtuks sushit ja see oli selline bittersweet hetk. Ma teadlikult keskendusin selle nautimisele, aga samas.. see on mu viimane õhtusöök. Mu (peaaegu) viimane tahke toit niipea.

Ausalt, nautige minu eest tahket toitu. NÄRIGE. Tunnetage seda tekstuuri… Sest mina seda niipea ei tee. 😀 Homme on mu viimane õhtusöök. See peab olema GRAND. Ehk siis ma tellin jälle sushit. 😀

Räägime neetidest

Tere, mina siin. Täna räägin teile aukudest. Nimelt mulle on hakanud meeldima enda augustamine. Ok ok, mul on.. kuus neeti ja kõik on kõrvades, seega ma olen ikka eriti mainstream võrreldes mõnedega, kes teevad auke näiteks… ükskõik kuhu mujale. 😀

Kõige esimesed kõrvaaugud sain ma vist 16aastaselt ja seda vanas heas Salo Centeris püstoliga. (pls don’t) Ma õudusega meenutan seda, kui raske neid esimesi kõrvarõngaid oli ära saada. Need olid nii tugevalt kinni, et ma pidin ehitama kirjaklambritest atribuutika, et need lahti kangutada. Ülejäänud neli tegin kõik kanüüliga ja olen rahul. Alati valige kanüül!

Viimased kaks tegin samal ajal oma kõrva ülaossa ehk kõhre sisse. Mis on suht nõme koht, sest ta paraneb terve aasta. Ma olen siin pea kaks kuud istunud nendega ja mõtlen püha jumal, millal nad ära paranevad. Pea aasta veel minna, Piia, pea aasta veel minna.

Eriti tore oli see, kui need värsked augud mu kõrvas otsustasid Kreeta reisi ajal konkreetselt üles paistetada. Lausa nii palju, et mu kõrv peaagu sõi selle needi ära. Kujutasin juba ette, kuidas saabun Eestisse tagasi oma kõrvagangreeniga ja pean jätma hüvasti oma 25 aastat vana kena kõrvalestaga.

Õnneks nii ei läinud, aga alates sellest olen ma juurutanud (või noh.. PÜÜDNUD juurutada) korralikku needihooldussüsteemi. Ma absoluutselt ei viitsi seda teha, aga mu armas kõrv meenutab mulle paistetusega alati, kui ma olen jätnud paar päeva vahele oma bjuuti režiimis.

Esimene samm on leotada oma auke NaCl veega (ehk soolaveega aga ma ostan seda apteegist, sest #richbitch). See vesi on mingi 2 euri. 😀

Siin olen mina enne pidu kõrva leotamas.

70256089_2555333701357176_1082204004789780480_n.jpg

Leotamine aitab kogunenud mustusel ja muul rõvedusel kergemini lahti tulla ja siis saab kenasti minna juba puhastamise kallale.

Mul on puhastaiseks terve atribuutika: vatitikud (väga halb keskkonnale, I know :S ), vatitupsud, NaCl, antiseptiline sprei (also väga halb, aga siiski kui vahel kiire siis lasen sellega üle), teepuuõli (sellega on nii ja naa, mõned soovitavad, mõned mitte, ma aktiivselt seda ei kasuta ja kui kasutada, siis alati lahjendatuna!!!).

71119188_707696076364990_7791358755580411904_n.jpg

Puhastada tasub kord päevas ja mitte kasutada alkoholi, sest see kuivatab (olen omal nahal proovinud ja see on tõsi.) Kui kord päevas puhastada, siis needid näevad okeid välja ja ei anna edast märku.

Mis veel on ülioluline – ÄRA NÄPI OMA NEETE. See käib minu kohta, ma ei suuda enda käsi eemal hoida. Ja seetõttu ka mu kaks eelmist neeti pole aastaga paranenud. Sest ma PIDEVALT. NÄPIN. NEID.

giphy.gif

Rääkides ebamugavustest, ma pidin ümber mõtlema oma soengustiili. Nüüd käin ringi “Skrillexi soenguga” (tänks sõbrad), sest muidu jäävad juuksed neetidesse kinni ja kellele seda jama veel vaja.

Mina austamas Skrillexit. (Ja mu needid mind tänamas.)

70579814_772532669844849_3630658412200591360_n.jpg

Pikk jutt, teadagi mis jutt, aga ma tahaks endale võib-olla ninaneeti. Rõhk sõnal VÕIB-OLLA. Mul on kaks probleemi.

Septum ehk nn pullineet (sry), laideti täiesti maha ja ma kardan, et ma vihkan end kui ma selle teen, sest kui mul parasjagu pole allergiaid, siis on mul külmetused ja ma ei saaks ju nuusata ilma valuta. (Kui kellelgi on kogemusi, palun jagage.)

Teine on see tavakas ninaneet ühel nina poolel ja ma ütlen tavakas, sest see on praegu nii mainstream, et Rannamajas mingi 90% naistest on see. 😀 RANNAMAJAS!!!! Ja lisaks on ühel inimesel, kes mulle ei meeldi, see sama neet ja ma nüüd suht jälestan seda. Tänks. 😀

Siiski, kui teha see ühe ninapoole neet nn rõngaga, siis tundub täitsa kena olevat.. Hmm.. Tahaks, aga samas.. kas see oleks hea mõte? (Ema ütleb.. ei.)

Ugh… raske on see elu. 😀

Lähen puhastan oma kõrvu nüüd. 😀

Nutiajastu saamatus

Natukene niisama elust ja olust. Ega mul polegi otseselt mingit ideed, istun siin ja naudin oma uut kõlarit. Mul nimelt on komme inimesi muusikaga terroriseerida, aga kuna mul on selleks kaks valikut, kas arvuti või telefon (ekstra “tugeva” kõla saamiseks panen ta vahel tassi sisse! :D) ja need ei ole väga võimsad.

Eriti mu arvuti, mu kallis (ehk armas haha) HP, mis seda maksimaalset helinivood ei kannata kauem kui 5 min ja siis tuleb paus teha kuna kõlarid hakkavad krabisema. Uskuge või mitte. 😀 Niisiis ostsin endale JBL GO minikõlari, sest ma olen neist palju head kuulnud. Täna sain kätte ja ma olen pmst:

shicked1269259657_omg_cat

See on lihtsalt

NII

HEA.

JBLGO2CYAN-1400x1000.jpgSelline väike tegelane aga MILLNE HELI. Mul on praegu selline disko püsti, et hoia ja keela. Ja kellel sotsiaalne elu on, saab selle näiteks randa võtta või piknikule või roadtripile. Odav ja kompaktne. Odav ehk 26 euri. Ja saab dushi alla ka kaasa võtta, kui üksi kurb on, mis mul tihti on. 😀

Väga sisutu jutt ja pole isegi mitte sponsoreeritud (pisar).

Rääkides tehnikast…

Mu kallis (siinkohal IROONILISELT armas) telefon otsustas hiljuti, et õige aeg on öösel end uuendada, kuigi ma palusin tal seda mitte teha. Hommikul ärkan üles pooleldi hingitseva telefoni kõrval, kus mu ainsad valikud on alla laadida mingi recovery asi (mis võttis tund aega ja ilmselgelt ei töötanud) või kõik, absoluutselt kõik, ära kustutada.

Pisar silmis lasin telefonil kõik ära kustutada ja olin umbes päeva ilma sotsmeediata, sest sellesse logimine on PIIN. Lisaks sellele ma olin nagu HALVATUD.

Õudne piin eks, ilma telefonita olla, aga ma pole varem mõelnud sellele, kui väga ma oma nutiseadmest sõltun.

Ma ei saanud töökaaslastele teada anda, et jään tööle hiljaks (sest see kasutu recovery võttis pool mu elust), sest seda suhtlusäppi ei ole. Ma ei tea, mis mul plaanis on üldse päeval, sest kalendrit pole. Ma ei tea kui kaugel tramm või buss on, sest Trafit pole. Ma ei tea, mida selga panna, sest ilmaäppi pole. Ma unustan vett juua, sest veeäppi pole. Ma ei tea, mida poest osta, sest mu nimekirjaäppi pole. Ma isegi ei tea, kas ma saan midagi osta, sest pangaäppi pole. 😀

Õudne kui saamatu ma olin.

Kiusamisest

Pealtnägija tõi aktuaalseks kiusamise teema. Saates rääkisid mitmed Eesti tuntud ja andekad inimesed sellest, kuidas neid koolis kiusati. Nii kurb oli vaadata seda. Selleks pole üldse palju vaja, et kellelegi hambusse jääks.

Ma ise ei ole väga kiusamisega kokku puutunud. Koolis olin selline hall hiireke, kuskil tagaplaanil, väga kedagi ei huvitanud, mis ma tegin, ja arvatavasti hea oligi. Eks vahepeal ikka tögati, aga üldiselt ma kellegi hambusse ei jäänud. Sest oli teisi, keda oli kiusajatel “naljakam” kiusata. Kiusamine oli meie koolis pigem vaimne, vähemalt ma ei mäleta otseselt mingeid füüsilisi kaklusi või asjade lõhkumisi eriti.

Ma olin see nn kõrvalvaataja. Kas ma ütlesin midagi? Ei. Sest ma KARTSIN. Ja eks ma olen alati natuke kurb olnud, et ma selline kusi olen ja midagi ei julge öelda kellegi kaitseks. (Õnneks gümnaasiumis oli neid juba julgelt mitu, kes avalikult ütlesid kiusajatele, et “jätke järele, see on lame ja lapsik, mis te teete.”) Kusjuures kiusajad olid pea täiskasvanud mehed… (mitte et sugu oluline oleks, aga neiud olid selleks ajaks juba hulga mõistlikumad)

Samas on see nii tõsi, mis Triin Toomesaar (Kiusamisvaba Kooli vedaja) Pealtnägijas rääkis, et kui ei julge vahele astuda siis ka väike naeratus või tere kiusatavale võib olla suure tähendusega.

Kiusamisest rääkides meenuvad mulle pigem kogemused täiskasvanueast. Päris mitu on ka siin blogis eelnevalt kirjeldatud ja selle põhjal võin tõesti öelda, et see hilisem naeratus või julgustav sõna, et “ah tead, see mis toimus oli lasteaed” või “nii oli tema poolt täiesti ebaprofessionaalne käituda” on suureks abiks. Tõesti.

Isegi kui tegemist on täiskasvanutega! Sest kiusamine on nõme ole sa laps või täiskasvanud. Lihtsalt lapsena, ma usun, võib-olla palju raskem toime tulla sellega, sest sa oled nõrgem ja laps!

Täiskasvanuna võin öelda, et ma vähemalt natukenegi tean kuidas reageerida ja mõelda, et ah mõni ongi selline, mis sa ikka peale hakkad. Pluss mul on vähemalt senimaani olnud vabadus minna minema, vahetada treenerit, vahetada tööd, misiganes.

Aga kui keegi kiusab koolis, siis esiteks on see ärevus (vähemalt minul), et peab kellelegi rääkima, teiseks ei saa oma kotte lihtsalt kokku pakkida ja ise otsustada, et ma nüüd kooli enam ei lähe või vahetan kooli. Kõik sõltub kellestki teisest.

Ma loodan, et lapsed ja täiskasvanud saavad rohkem teadlikuks sellest, mis on kiusamine, kuidas see inimesele mõjub ja mida teha, kui sind või kedagi kiusatakse. Seega on ka Kiusamisvaba Kool nii vajalik ettevõtmine.

Vot sellised pühapäevased mõtted siinpool ekraani. 😀

Jutukesi suvest

Suvi on selline aeg, kus midagi ei toimu – ka siin blogis.

Tegelikult pole väga olnud millestki rääkida. Eluke veereb vaikselt, midagi põhjapanevat pole toimunud. Aga mis siis on vahepeal olnud?

Peale tantsupidu on olnud suur pingelangus. Ma ausalt olen nii vaba, nii vaba kõigest sellest negatiivsusest ja draamadest, ja ma siiamaani, kuu aega hiljem, avan oma kalendri ja rõõmustan – ei ühtegi tantsutrenni!!!

Vahepeal sattusin ka ühe filmi võtetele taustanäitlejaks, sest mul on üks vahva sõbranna selles valdkonnas ja tänu temale sain sellise filmikogemuse osaliseks. Mina ja 8 teist inimest mängisime siis peo külalisi, kus pidime klaasid käes rääkimist teesklema.

Äge kogemus oli, näha kuidas siis ühte filmi jupikest tehakse. Minu jaoks esmakordne kogemus (mängufilmi kulisside taga olemises vähemalt).

Palavate ilmadega olen veidike ka rannas hänginud, ujuma ei ole saanud, sest jah ka 21-kraadine vesi on minu jaoks liiga külm. Sellepärst ma sõidangi varsti Kreetale, vast saab seal siis ujuda, kuna ma olen massiivne külmavares.

Sai käidud ka metallica kontserdil. Ma ise pole fänn, aga teevad normi muusikat ja miks mitte. Laulupeoga võrreldes oli WC-ala lausa luksuslik. Järjekorda ei olnud ja vetsus oli paberit ka!!! Uskumatu.

Samamoodi oli uskumatu ürituse korraldus, sest see kammajaa, mis pärast toimus, kui inimesed lahkusid ajas kergelt öeldes närvi mustaks. Pikk jutt, s*tt jutt, aga see oli üks korralik kaos. Oleks saanud paremini, aga mis seal ikka.

Teen praegu ka autojuhi lube ja sain kooli teooriaeksamist läbi. ESIMESE KORRAGA. Ja ma ei õppinud ka, sest ma olen idioot. Aga näe, läbi sain. See läheb ka sinna “uskumatu” kategooriasse. Ega muidu raske ei ole, aga kui ma pean teadma, mis on kergtreileri lubatud mass, siis sorry, ma ei tea seda. 😀 Ma ei tea ka seda, kas kergtreiler on üldse asi, mis eksitseerib, aga mingi küsimus sinna suunas oli.

Vot selline on siis olnud minu juulikuu. Vaatame, mis august toob.

Ühe ajastu lõpp – tantsupidu

Ma olen siin blogis kajastanud oma teekonda tantsupeole ja see on läinud ikka üle kivide ja kändude. Lõpuks jõudiski kätte see tantsupeo nädal, mis tähendas nädal aega 12h trenne ja esinemisi. Ma kartsin seda nädalat kui tuld.

Esimese trennipäeva hommikul ärkasin üles sellise ärevusega, et õudne. Keha värises, nii hirmutav oli. Tantsupeo treeningud hakkasid kell 1, aga meie treener otsustas muidugi, et me peame veel varem minema ja ise trenni tegema 3h. Oh well…

Trenninädala algus oli kõige intensiivsem. 12h trenni väheste pausidega ja ainult 1 söögikord, milleks oli supp. Põhimõtteliselt olin sattunud kaalulaagrisse. 😀 Teine nädala pool oli juba kergem, sest tantsude asemel harjutasime lihtsalt platsile minemist ja maha tulemist ning peale seda olid juba etendused.

Üldiselt oli kogemus väga lahe. Koos teiste rühmadega koos tantsida ja juttu ajada ja näha, kuidas suudetakse 10 000 inimest nii ladusalt liikuma panna – nii tantsudes kui tantsude vahel – et mitte keegi ei jäänud kellelegi ette ja kõik teadsid alati kus ja millal nad olema peavad. Müstika!

Muidugi tantsupeo trennides, kus kõik meie liigi (naisterühmad N2) 800(?) tantsijat koos trenni tegid, olid kõigl jalas tossud. Nagu te eelmisest loost mäletate, siis meie rühmas tekkis hull draama sellest, kui ma ütlesin, et võtan igaks juhuks tossud ka lisaks tantsukingadele kaasa.

Meie rühm oli ainus, kes kingades tantsis…

giphy.gif

Järgmisel päeval muidugi pani ka meie rühm jalga tossud. Treener ei öelnud midagi. Noh.. oleks kohe mõistlikult lähenenud, oleks see draama kõik olemata, aga mis olnud see olnud.

Etenduste ajaks oli ärevus juba vähenenud, sest raskeim osa oli ületatud. Nüüd jäi ainult tantsida ja tantsurõõmu kogeda. Õnneks tuli ka see lõpuks tagasi ja emotsioonid tantsupeost endist jäid positiivsed.

Nädal lõppes laulupeoga, peale mida ma sain oma rahvariided varna riputada ja oma värsket vabadust nautida. Rahvatantsutrennidega on kõik! Ma olen vaba!!!!! Se eon vist see kõige kõigem emotsioon, mis mul tantsupeost jäi – vabadus.

Tantsupidu ise oli väga äge ja sinna tahaks küll uuesti minna. Kogu see tantsupeonädal oli vahva, saime päikese käest põletada, saime trenni teha ja saime tervislikumalt süüa kui muidu (ma kipun kontoris pidevalt näksima mingit jama). Ja meie enda rühma naised on väga vahvad ja toredad!

Seega kas ma tahaks uuesti tantsupeole minna? Jah, täitsa võimalik. Aga teise treeneri käe all, et kogu protsess oleks siiski rõõmus ja tore, mitte täis draamasid, ja kohas, kus inimesi koheldakse kui täiskasvanuid.

Igatahes, nüüd olen ma VABA! Ma naudin oma vabadust, ma olen reaalselt õnnelik, et ma ei pea oma elu seadma enam tantsutrennide järgi ja kartma mingit järgmist draamat, suurt kulutust või probleemi.

tenor.gif