Räägime neetidest

Tere, mina siin. Täna räägin teile aukudest. Nimelt mulle on hakanud meeldima enda augustamine. Ok ok, mul on.. kuus neeti ja kõik on kõrvades, seega ma olen ikka eriti mainstream võrreldes mõnedega, kes teevad auke näiteks… ükskõik kuhu mujale. 😀

Kõige esimesed kõrvaaugud sain ma vist 16aastaselt ja seda vanas heas Salo Centeris püstoliga. (pls don’t) Ma õudusega meenutan seda, kui raske neid esimesi kõrvarõngaid oli ära saada. Need olid nii tugevalt kinni, et ma pidin ehitama kirjaklambritest atribuutika, et need lahti kangutada. Ülejäänud neli tegin kõik kanüüliga ja olen rahul. Alati valige kanüül!

Viimased kaks tegin samal ajal oma kõrva ülaossa ehk kõhre sisse. Mis on suht nõme koht, sest ta paraneb terve aasta. Ma olen siin pea kaks kuud istunud nendega ja mõtlen püha jumal, millal nad ära paranevad. Pea aasta veel minna, Piia, pea aasta veel minna.

Eriti tore oli see, kui need värsked augud mu kõrvas otsustasid Kreeta reisi ajal konkreetselt üles paistetada. Lausa nii palju, et mu kõrv peaagu sõi selle needi ära. Kujutasin juba ette, kuidas saabun Eestisse tagasi oma kõrvagangreeniga ja pean jätma hüvasti oma 25 aastat vana kena kõrvalestaga.

Õnneks nii ei läinud, aga alates sellest olen ma juurutanud (või noh.. PÜÜDNUD juurutada) korralikku needihooldussüsteemi. Ma absoluutselt ei viitsi seda teha, aga mu armas kõrv meenutab mulle paistetusega alati, kui ma olen jätnud paar päeva vahele oma bjuuti režiimis.

Esimene samm on leotada oma auke NaCl veega (ehk soolaveega aga ma ostan seda apteegist, sest #richbitch). See vesi on mingi 2 euri. 😀

Siin olen mina enne pidu kõrva leotamas.

70256089_2555333701357176_1082204004789780480_n.jpg

Leotamine aitab kogunenud mustusel ja muul rõvedusel kergemini lahti tulla ja siis saab kenasti minna juba puhastamise kallale.

Mul on puhastaiseks terve atribuutika: vatitikud (väga halb keskkonnale, I know :S ), vatitupsud, NaCl, antiseptiline sprei (also väga halb, aga siiski kui vahel kiire siis lasen sellega üle), teepuuõli (sellega on nii ja naa, mõned soovitavad, mõned mitte, ma aktiivselt seda ei kasuta ja kui kasutada, siis alati lahjendatuna!!!).

71119188_707696076364990_7791358755580411904_n.jpg

Puhastada tasub kord päevas ja mitte kasutada alkoholi, sest see kuivatab (olen omal nahal proovinud ja see on tõsi.) Kui kord päevas puhastada, siis needid näevad okeid välja ja ei anna edast märku.

Mis veel on ülioluline – ÄRA NÄPI OMA NEETE. See käib minu kohta, ma ei suuda enda käsi eemal hoida. Ja seetõttu ka mu kaks eelmist neeti pole aastaga paranenud. Sest ma PIDEVALT. NÄPIN. NEID.

giphy.gif

Rääkides ebamugavustest, ma pidin ümber mõtlema oma soengustiili. Nüüd käin ringi “Skrillexi soenguga” (tänks sõbrad), sest muidu jäävad juuksed neetidesse kinni ja kellele seda jama veel vaja.

Mina austamas Skrillexit. (Ja mu needid mind tänamas.)

70579814_772532669844849_3630658412200591360_n.jpg

Pikk jutt, teadagi mis jutt, aga ma tahaks endale võib-olla ninaneeti. Rõhk sõnal VÕIB-OLLA. Mul on kaks probleemi.

Septum ehk nn pullineet (sry), laideti täiesti maha ja ma kardan, et ma vihkan end kui ma selle teen, sest kui mul parasjagu pole allergiaid, siis on mul külmetused ja ma ei saaks ju nuusata ilma valuta. (Kui kellelgi on kogemusi, palun jagage.)

Teine on see tavakas ninaneet ühel nina poolel ja ma ütlen tavakas, sest see on praegu nii mainstream, et Rannamajas mingi 90% naistest on see. 😀 RANNAMAJAS!!!! Ja lisaks on ühel inimesel, kes mulle ei meeldi, see sama neet ja ma nüüd suht jälestan seda. Tänks. 😀

Siiski, kui teha see ühe ninapoole neet nn rõngaga, siis tundub täitsa kena olevat.. Hmm.. Tahaks, aga samas.. kas see oleks hea mõte? (Ema ütleb.. ei.)

Ugh… raske on see elu. 😀

Lähen puhastan oma kõrvu nüüd. 😀

Advertisements

Nutiajastu saamatus

Natukene niisama elust ja olust. Ega mul polegi otseselt mingit ideed, istun siin ja naudin oma uut kõlarit. Mul nimelt on komme inimesi muusikaga terroriseerida, aga kuna mul on selleks kaks valikut, kas arvuti või telefon (ekstra “tugeva” kõla saamiseks panen ta vahel tassi sisse! :D) ja need ei ole väga võimsad.

Eriti mu arvuti, mu kallis (ehk armas haha) HP, mis seda maksimaalset helinivood ei kannata kauem kui 5 min ja siis tuleb paus teha kuna kõlarid hakkavad krabisema. Uskuge või mitte. 😀 Niisiis ostsin endale JBL GO minikõlari, sest ma olen neist palju head kuulnud. Täna sain kätte ja ma olen pmst:

shicked1269259657_omg_cat

See on lihtsalt

NII

HEA.

JBLGO2CYAN-1400x1000.jpgSelline väike tegelane aga MILLNE HELI. Mul on praegu selline disko püsti, et hoia ja keela. Ja kellel sotsiaalne elu on, saab selle näiteks randa võtta või piknikule või roadtripile. Odav ja kompaktne. Odav ehk 26 euri. Ja saab dushi alla ka kaasa võtta, kui üksi kurb on, mis mul tihti on. 😀

Väga sisutu jutt ja pole isegi mitte sponsoreeritud (pisar).

Rääkides tehnikast…

Mu kallis (siinkohal IROONILISELT armas) telefon otsustas hiljuti, et õige aeg on öösel end uuendada, kuigi ma palusin tal seda mitte teha. Hommikul ärkan üles pooleldi hingitseva telefoni kõrval, kus mu ainsad valikud on alla laadida mingi recovery asi (mis võttis tund aega ja ilmselgelt ei töötanud) või kõik, absoluutselt kõik, ära kustutada.

Pisar silmis lasin telefonil kõik ära kustutada ja olin umbes päeva ilma sotsmeediata, sest sellesse logimine on PIIN. Lisaks sellele ma olin nagu HALVATUD.

Õudne piin eks, ilma telefonita olla, aga ma pole varem mõelnud sellele, kui väga ma oma nutiseadmest sõltun.

Ma ei saanud töökaaslastele teada anda, et jään tööle hiljaks (sest see kasutu recovery võttis pool mu elust), sest seda suhtlusäppi ei ole. Ma ei tea, mis mul plaanis on üldse päeval, sest kalendrit pole. Ma ei tea kui kaugel tramm või buss on, sest Trafit pole. Ma ei tea, mida selga panna, sest ilmaäppi pole. Ma unustan vett juua, sest veeäppi pole. Ma ei tea, mida poest osta, sest mu nimekirjaäppi pole. Ma isegi ei tea, kas ma saan midagi osta, sest pangaäppi pole. 😀

Õudne kui saamatu ma olin.

Kiusamisest

Pealtnägija tõi aktuaalseks kiusamise teema. Saates rääkisid mitmed Eesti tuntud ja andekad inimesed sellest, kuidas neid koolis kiusati. Nii kurb oli vaadata seda. Selleks pole üldse palju vaja, et kellelegi hambusse jääks.

Ma ise ei ole väga kiusamisega kokku puutunud. Koolis olin selline hall hiireke, kuskil tagaplaanil, väga kedagi ei huvitanud, mis ma tegin, ja arvatavasti hea oligi. Eks vahepeal ikka tögati, aga üldiselt ma kellegi hambusse ei jäänud. Sest oli teisi, keda oli kiusajatel “naljakam” kiusata. Kiusamine oli meie koolis pigem vaimne, vähemalt ma ei mäleta otseselt mingeid füüsilisi kaklusi või asjade lõhkumisi eriti.

Ma olin see nn kõrvalvaataja. Kas ma ütlesin midagi? Ei. Sest ma KARTSIN. Ja eks ma olen alati natuke kurb olnud, et ma selline kusi olen ja midagi ei julge öelda kellegi kaitseks. (Õnneks gümnaasiumis oli neid juba julgelt mitu, kes avalikult ütlesid kiusajatele, et “jätke järele, see on lame ja lapsik, mis te teete.”) Kusjuures kiusajad olid pea täiskasvanud mehed… (mitte et sugu oluline oleks, aga neiud olid selleks ajaks juba hulga mõistlikumad)

Samas on see nii tõsi, mis Triin Toomesaar (Kiusamisvaba Kooli vedaja) Pealtnägijas rääkis, et kui ei julge vahele astuda siis ka väike naeratus või tere kiusatavale võib olla suure tähendusega.

Kiusamisest rääkides meenuvad mulle pigem kogemused täiskasvanueast. Päris mitu on ka siin blogis eelnevalt kirjeldatud ja selle põhjal võin tõesti öelda, et see hilisem naeratus või julgustav sõna, et “ah tead, see mis toimus oli lasteaed” või “nii oli tema poolt täiesti ebaprofessionaalne käituda” on suureks abiks. Tõesti.

Isegi kui tegemist on täiskasvanutega! Sest kiusamine on nõme ole sa laps või täiskasvanud. Lihtsalt lapsena, ma usun, võib-olla palju raskem toime tulla sellega, sest sa oled nõrgem ja laps!

Täiskasvanuna võin öelda, et ma vähemalt natukenegi tean kuidas reageerida ja mõelda, et ah mõni ongi selline, mis sa ikka peale hakkad. Pluss mul on vähemalt senimaani olnud vabadus minna minema, vahetada treenerit, vahetada tööd, misiganes.

Aga kui keegi kiusab koolis, siis esiteks on see ärevus (vähemalt minul), et peab kellelegi rääkima, teiseks ei saa oma kotte lihtsalt kokku pakkida ja ise otsustada, et ma nüüd kooli enam ei lähe või vahetan kooli. Kõik sõltub kellestki teisest.

Ma loodan, et lapsed ja täiskasvanud saavad rohkem teadlikuks sellest, mis on kiusamine, kuidas see inimesele mõjub ja mida teha, kui sind või kedagi kiusatakse. Seega on ka Kiusamisvaba Kool nii vajalik ettevõtmine.

Vot sellised pühapäevased mõtted siinpool ekraani. 😀

Jutukesi suvest

Suvi on selline aeg, kus midagi ei toimu – ka siin blogis.

Tegelikult pole väga olnud millestki rääkida. Eluke veereb vaikselt, midagi põhjapanevat pole toimunud. Aga mis siis on vahepeal olnud?

Peale tantsupidu on olnud suur pingelangus. Ma ausalt olen nii vaba, nii vaba kõigest sellest negatiivsusest ja draamadest, ja ma siiamaani, kuu aega hiljem, avan oma kalendri ja rõõmustan – ei ühtegi tantsutrenni!!!

Vahepeal sattusin ka ühe filmi võtetele taustanäitlejaks, sest mul on üks vahva sõbranna selles valdkonnas ja tänu temale sain sellise filmikogemuse osaliseks. Mina ja 8 teist inimest mängisime siis peo külalisi, kus pidime klaasid käes rääkimist teesklema.

Äge kogemus oli, näha kuidas siis ühte filmi jupikest tehakse. Minu jaoks esmakordne kogemus (mängufilmi kulisside taga olemises vähemalt).

Palavate ilmadega olen veidike ka rannas hänginud, ujuma ei ole saanud, sest jah ka 21-kraadine vesi on minu jaoks liiga külm. Sellepärst ma sõidangi varsti Kreetale, vast saab seal siis ujuda, kuna ma olen massiivne külmavares.

Sai käidud ka metallica kontserdil. Ma ise pole fänn, aga teevad normi muusikat ja miks mitte. Laulupeoga võrreldes oli WC-ala lausa luksuslik. Järjekorda ei olnud ja vetsus oli paberit ka!!! Uskumatu.

Samamoodi oli uskumatu ürituse korraldus, sest see kammajaa, mis pärast toimus, kui inimesed lahkusid ajas kergelt öeldes närvi mustaks. Pikk jutt, s*tt jutt, aga see oli üks korralik kaos. Oleks saanud paremini, aga mis seal ikka.

Teen praegu ka autojuhi lube ja sain kooli teooriaeksamist läbi. ESIMESE KORRAGA. Ja ma ei õppinud ka, sest ma olen idioot. Aga näe, läbi sain. See läheb ka sinna “uskumatu” kategooriasse. Ega muidu raske ei ole, aga kui ma pean teadma, mis on kergtreileri lubatud mass, siis sorry, ma ei tea seda. 😀 Ma ei tea ka seda, kas kergtreiler on üldse asi, mis eksitseerib, aga mingi küsimus sinna suunas oli.

Vot selline on siis olnud minu juulikuu. Vaatame, mis august toob.

Ühe ajastu lõpp – tantsupidu

Ma olen siin blogis kajastanud oma teekonda tantsupeole ja see on läinud ikka üle kivide ja kändude. Lõpuks jõudiski kätte see tantsupeo nädal, mis tähendas nädal aega 12h trenne ja esinemisi. Ma kartsin seda nädalat kui tuld.

Esimese trennipäeva hommikul ärkasin üles sellise ärevusega, et õudne. Keha värises, nii hirmutav oli. Tantsupeo treeningud hakkasid kell 1, aga meie treener otsustas muidugi, et me peame veel varem minema ja ise trenni tegema 3h. Oh well…

Trenninädala algus oli kõige intensiivsem. 12h trenni väheste pausidega ja ainult 1 söögikord, milleks oli supp. Põhimõtteliselt olin sattunud kaalulaagrisse. 😀 Teine nädala pool oli juba kergem, sest tantsude asemel harjutasime lihtsalt platsile minemist ja maha tulemist ning peale seda olid juba etendused.

Üldiselt oli kogemus väga lahe. Koos teiste rühmadega koos tantsida ja juttu ajada ja näha, kuidas suudetakse 10 000 inimest nii ladusalt liikuma panna – nii tantsudes kui tantsude vahel – et mitte keegi ei jäänud kellelegi ette ja kõik teadsid alati kus ja millal nad olema peavad. Müstika!

Muidugi tantsupeo trennides, kus kõik meie liigi (naisterühmad N2) 800(?) tantsijat koos trenni tegid, olid kõigl jalas tossud. Nagu te eelmisest loost mäletate, siis meie rühmas tekkis hull draama sellest, kui ma ütlesin, et võtan igaks juhuks tossud ka lisaks tantsukingadele kaasa.

Meie rühm oli ainus, kes kingades tantsis…

giphy.gif

Järgmisel päeval muidugi pani ka meie rühm jalga tossud. Treener ei öelnud midagi. Noh.. oleks kohe mõistlikult lähenenud, oleks see draama kõik olemata, aga mis olnud see olnud.

Etenduste ajaks oli ärevus juba vähenenud, sest raskeim osa oli ületatud. Nüüd jäi ainult tantsida ja tantsurõõmu kogeda. Õnneks tuli ka see lõpuks tagasi ja emotsioonid tantsupeost endist jäid positiivsed.

Nädal lõppes laulupeoga, peale mida ma sain oma rahvariided varna riputada ja oma värsket vabadust nautida. Rahvatantsutrennidega on kõik! Ma olen vaba!!!!! Se eon vist see kõige kõigem emotsioon, mis mul tantsupeost jäi – vabadus.

Tantsupidu ise oli väga äge ja sinna tahaks küll uuesti minna. Kogu see tantsupeonädal oli vahva, saime päikese käest põletada, saime trenni teha ja saime tervislikumalt süüa kui muidu (ma kipun kontoris pidevalt näksima mingit jama). Ja meie enda rühma naised on väga vahvad ja toredad!

Seega kas ma tahaks uuesti tantsupeole minna? Jah, täitsa võimalik. Aga teise treeneri käe all, et kogu protsess oleks siiski rõõmus ja tore, mitte täis draamasid, ja kohas, kus inimesi koheldakse kui täiskasvanuid.

Igatahes, nüüd olen ma VABA! Ma naudin oma vabadust, ma olen reaalselt õnnelik, et ma ei pea oma elu seadma enam tantsutrennide järgi ja kartma mingit järgmist draamat, suurt kulutust või probleemi.

tenor.gif

Sina ei hakka mulle vastu!

Oh boy, oh boy, oh boy. 😀

Ma kohe ei teagi kust alustada, kogu see olukord, mida ma kirjeldada tahan, tundub lihtsalt nii unreal ja lausa naljakas. Igatahes mina käisin täna jälle tantsutrennis. :D:D:D

(Kohati on see hea ka, sest ma saan oma piinadest blogida, muidu on see eluke liiga rahulik, pole midagi kirjutada siia.) 😀

Et end asjaga kurssi viia, siis soovitan lugeda mu eelmist postitust “Sina kuuletud mulle!“, kus ma põgusalt jagan ühte intsidenti oma rahvatantsu treeneriga ning tema kõrgist kommunikatsiooniviisist.

Arvate, et sellega asi piirdus? Oh ei, kallis rahvas, oh ei. 😀

Täna alustati trenni paatosliku kõnega, sellest kuidas me oleme kõik täiskasvanud ja ta ei peaks sellest teemast üldse rääkima.

tenor.gif

Kõne sisu oli siis selline, et tema on meie juhendaja ja meie kõik PEAME tema otsuseid kuulama. Isegi siis kui need on ebaloogilised ja irratsionaalsed, sest tema on boss ja selles ei tohi kahelda. ME PEAME TALLE KUULETUMA!

Aga sellist asja nagu Piia tegi (meeldetuletus: ma mainisin meie chatis kui arutasime kingadest, et võtan trennipäevadele kaasa KA tossud) – selline asi on lubamatu. Ja andis mulle valiku, kas ma vabandan ta ees kohe või lahkun ja nad “leiavad tantsupeoks mingi lahenduse.”

Ausaltöeldes see pakkumine oli päris ahvatlev… Ma saan aru, et ta püüdis mind oma ähvardusega hirmutada (selliseid ähvardusi on pillutud ka varemgi), aga ta vist ei mõistnud, et see oli pigem mu golden ticket out.

Ma küll hetkel otsustasin jääda (sest ma ei tahtnud selle 5 sekundiga sellist otsust teha, et ma lahkun koheselt), seega ma ka “vabandasin.”  Või noh, mind sunniti vabandama.

Teate, see on ka ikka väga totter suhtumine. Sundida täiskasvanud inimest ähvardustega vabandama. Milleks? Kõik ju teavad, et see on feik ja ma ei mõtle seda tõsiselt. Ja vabandada mille eest? Selle eest, et ma jagasin oma arvamust ja julgesin mainida, et võtan ka tossud trenni kaasa (et ma ei tea, kasvõi sööma minna nendes kui jalad valusad või misiganes!)? Või selle eest et ma eksisteerin?

Siis tegin uue vea ja julgesin talle mainida, et mind häiris ta toon ja see viis kuidas ta end väljendas seal chatis (käsutas ja kamandas ülbelt). Selle peale öeldi mulle, et “Mind häirib ka palju asju.” Ok.. Räägi nagu seinaga. 😀

Terve trenn ma juurdlesin siis selle üle, kas minna või jääda (kui selline võimalus juba välja käidi!). Küsisin oma sõpradelt ka nõu, sest ma olin reaalselt valmis oma kingad varna riputama ja välja jalutama.

Õnneks mu armsad sõbrad andsid mulle indu jääda ja kannatada (nagu õige eestlane kunagi). Lisaks mõlkusid mul mõttes mu kallid inimesed, kes on tantsupeole tulemas, seega TEIE NIMEL, mina jään!

Mulle andis üks väga tark oma ala professionaal sel teemal (täpselt sellel ebameeldiva õhustiku ja ülbe tooni teemal) nõu, et kõige parem valik on säilitada oma väärikus ja mitte kukkuda emotsionaalsesse vaidlusesse – ehk olla the bigger person.

Ja mul on tunne, et ma sain sellega hakkama. Ma ei öelnud kurjasti, ma ei vihastanud, ma ei hakanud nutma, ma ei jäänud täiesti sõnatuks. Ma jäin rahulikuks ja vestlesin rahulikult inimesega, kes läks ühest messengeri sõnumist nii keema, et hoia ja keela. 😀

Kirisiks tordil: meie treener veel julges mu peale trennis karjuda (kah tavaline selles tantsuklubis) ja ma viisakalt vastasin, et ei ole vaja karjuda, mis võttis ta korra isegi sõnatuks. Peale seda hakkas ta kättemaksuks mingeid vigu minu tantsus otsima ja sai siis paar korda ka ära pandud ehk üle saali kõvasti karjutud, et “NII PIIA TEGI VALESTI, KÕIK ALUSTATE UUESTI.”

No, as long as you’re happy, ausalt. 😀 Tõesti, ma tahaks teada, kes teda hammustas, et nii ülbe peab olema? Või nagu, mis juhtus? Sest õnnelik ja endaga rahul olev inimene teistega nii ei käituks.

Viisakas ja täiskasvanulik oleks ju mitte kogu grupi ees ühte inimest häbiposti panna (mida on ka varem juhtunud!), vaid kui on probleem, siis see nelja silma all ära lahendada ja selgeks rääkida rahulikult. Aga mulle tundub, et tal oli vaja luua näidispoomine sellest, mis juhtub kui keegi nn “vastu hakkab.” (Kuigi…. ma ausalt ei näe, kuidas ma olen vastu hakanud, kui ma mainin, et võtan trennipäeval tossud KA kaasa. Täielik müsteerium.) Ja see on suht lapsik mu meelest.

Mul on ka hea meel, et mu kaastantsija julges treenerile selle kõne ajal mainida, et ka tema on kahelnud neis otsustes, mida treener on teinud, ja seda ka välja öelnud ning, et miks teda siis häbiposti ei panda. Selle peale ei öeldud midagi…

Ja mul on hea meel, et meil on trennis ka teisi, keda see treeneri kamandamine ja käskiv kõneviis ja jäärapäisus häirib, ning ka neid inimesi, kes on kaastundlikud teiste suhtes. Et kõik ei ole üdini halb!

Võib-olla ei oleks tohtinud midagi öelda. Võib-olla on parem lihtsalt vait olla, aga ma lihtsalt ei kannata seda, kui keegi inimene kohtleb teisi inimesi kui kõntsa.

Kuni järgmise korrani,

teie rebel Piia 😀

Sina kuuletud mulle!

Alustades positiivsest, ma tahaks tänada kõiki neid kalleid inimesi, kes suvatsesid mu kirbublogi eest hääletada Eesti Blogiauhindadel! Ma sain tänu teile III koha! Jeeee!!!

Mitte, et mu blogi nii populaarne oleks – esimesel kahel kohal oli hääletajaid ikka peajagu üle ja ma kuidagi kogemata sattusin kolmandale kohale. Ma täiesti mõistan seda, et ma pole mingi popp blogija ja mulle ei hakka mingid #koostööd nüüd sisse lendama. Aga siiski tore, et sain ära märgitud!

hug nine rose

Vähemalt nüüd mul on tekkinud selline võltstunne, et ma olen oma blogiga kuhugi jõudnud. Väike Piia väikesest blogist tänab teid siiralt!

Nüüd siis sellest, mis mind siia blogisse täna tõi. Mul on nimelt ääretult stressirohke aeg ja ma kergelt suren. Paljude erinevate asjade pärast, aga üks suuremaid asju on see pagana rahvatants.

Jubedamat trenni ei ole olemas ausalt. Ma tõesti juba ammu ei jaksa enam ja nüüd on ees ootamas nädal aega 12h trenne. Ja arvestades, kelle käe all ja kellega ma koos treenin, siis see tuleb eeldatavasti üks kohutav kogemus.

Ma ei taha kurjasti öelda kellelegi ja ma ei taha tüli norida. Samas hetkel on situatsioon juba nii naeruväärseks läinud, et ma pean kuhugi selle kirja panema, muidu lihtsalt hiljem ei usu.

Meie treener ei ole näiteks absoluutselt vastutulelik ja mu arust pingutab kõigega üle. Kõik, ja ma mõtlen ABSOLUUTSELT KÕIK, peab olema perfektne.

Kaasa arvatud mingi mõttetu trenniseelik, mida me kanname 3 päeva ja mille otsimine kestis kuu aega, sest treener polnud valikutega rahul ja mille pidime laskma eraldi õmmelda. God help us.

Ja kaasa arvatud meie rühma näidisvideo ühest tantsust (Tuljak, jee) mida me pidime ise endale selgeks tegema ja mida tantsupeo korraldajad tahtsid lihtsalt näha video kaudu kui kinnitust, et see on meil enam-vähem selge. Jumal hoidku, et mingit produktsioonifirmat meile kohale ei kutsutud selle filmimiseks. Teised rühmad filmisid seda videot oma trennis suvaliste trenniriietega, ka nn ametlik video oli pmst toas suvariietega tehtud.

Aga mida meie tegime?

Muidugi panime endale TÄISRAHVARÕIVAD selga, sest why the fuck not, ja läksime parki tantsima, sest again why the fuck not, ja filmisime seda mingi 50x. Aa ja muidugi pidime kõik kandma punast huulepulka, sest ilma selleta oleks ju lausa kriminaalne seda videot filmida ja ära saata.

Ausalt, milleks? Et näha korraldajate silmis parem välja? Milleks selline show ja etendus? Kellele?

Sorri, aga minu jaoks on see perfektsionismi tagaajamine ja pedantsus kaotanud täieliku tantsuisu. Lisaks muidugi see suhtumine treeneri poolt, kui keegi ei nõustu tema otsusega.

Näiteks arutasime, et kas välitrennides tantsupeonädalal võiks kanda tosse, sest esiteks miks me rikume oma reaalseid rahvatantsukingi, teiseks milleks me piiname oma jalgu ja kolmandaks miks me rikume muru. Muidugi vastus oli EI MEIE TANTSIME AINULT KINGADES JA JUTUL LÕPP.

Ma jõudsin ennem veel korra mainida, et ma plaanin endale tossud ka kaasa võtta (et noh kasvõi vahepeal kanda, sest 12h ma ei kavatse kontsadel olla, hell no).

Ja selle peale vastati mulle:

Screenshot 2019-06-26 at 22.29.44

Ma ei teadnud, et ma maksan iga kuu tantsuklubile raha selle eest, et keegi saaks mind ringi kamandada ja olla mulle kurja ema eest, aga okei.

Ma vist olen liiga naiivne, et eeldan, et täiskasvanud inimesed suhtlevad üksteisega inimlikult, eriti veel kui ma maksan selle eest…

Aga eks muidugi on asjal kaks poolt ja mul on mingil määral isegi kahju, et inimestel on selline perfektsusvajadus, et iga väike asi tundub justkui purustavat seda perfektset kuvandit ja selle vältimiseks peab ründama ja agressiivne olema.

Tantsupidu viib mu hauda

Nagu te juba tuttavad olete arvatavasti (kes ei ole siis, here you go), siis rahvatants ei ole mingisugune lust ega rõõm. Miks ma seal käin? Ma ei tea. 😀

Jah, me saime tantsupeole! Jee! Jee?

Kas see tekitas minus just rõõmu, ma ei saa öelda. Pigem oli korraks hea meel, et jess, we did it!, aga siis ma kergelt surin stressi, sest see tähendab veel hunnikus neid trenne ja seda stressi ja pinget.

Vahetult peale tulemuste tulemist, et kes sai edasi, kes mitte, jagasid rahvatantsijad Maalehes oma emotsioone. Enamik neist olid negatiivsed. Inimesed olid palju tööd teinud ja ei saanud edasi. Jah, meie nn kategoorias (Naised 2), jäid ligi pooled rühmad ukse taha. Ja arusaadavalt on nad pettunud. Inimesed, kes on tantsinud aastaid koos vs meie, kes me oleme kokku tulnud spetsiaalselt tantsupeoks. Ausaltöeldes oli ka minul kurb meel nende pärast.

Jah, ma olen nõus – Kalevi staadion ei mahuta kõiki. Jah, ma olen nõus, et rühmi, kes pole enda tantse selgeks teinud, ei tasuks väga saata tantsupeole. Kuid kas otsustati selle põhjal? Jumal seda teab, sest sel aastal ei avalikustatud hindeid, mis rühmadele ettetantsimisel anti, samuti ei olnud mingit tagasisidet. Lihtsalt kas said peole v ei ja kõik!

Keegi ei tea ega saagi teada, mis alustel need otsused tehti, kes saab peole ja kes mitte, ning milline see tegelik pingerida oli. Kõik on nagu üks must kast!

Ja siis need, kes said peole, on ekstraülbed, et “haha ega ei tasu ronida peole kui tantsida ei oska” Sorri aga, wtf? Mitte muidugi kõik, aga selline ülbus ja kõrk toon kumas väga selgelt läbi mõne inimese sõnavõtust. Mõnes kohas lausa naerdi nende üle, kes ei saanud edasi, et nood inimesed ronivad ajalehte vinguma. Jällegi nende poolt, kes edasi said ja jällegi, kui need inimesed poleks edasi saanud, küll nad oleks ise ka “ajakirjandusse vinguma” läinud.

Igatahes kogu see teema ajas mul kopsu üle maksa. Just see teiste inimeste suhtumine… Nagu ma ei tea, tunne vähemalt kaasa neile, kes ei saanud, mitte ära tule hüppama pls. Ja nüüd ma ise hüppan siin, aga vähemalt oma blogis. 😀

Igatahes üleüldiselt, see pidu peab ikka kuradi võimas olema, et ma kogu seda jama kokkuvõtteks ei kahetseks. Praegu mõtlen küll, et kui saaks, keriks aega tagasi ja hoiaks alles suure hulga raha, suure hulga närvirakke ja aega. Senimaani on pinget ja stressi ja ka pisaraid olnud hunnikutes rohkem kui neid üürikesi rõõmuhetki.

Jah, elu pole lust ja lillepidu, aga no kurat ma ju siin vabatahlikult põhjustasin endale selle stressi ja maksan ka selle eest. Fuck me. 😀

No eks ma püüan kuidagi üle elada, aga senimaani on mu arvamus, et NEVER AGAIN. Kui üldse, siis vb laulupeole, aga god knows, äkki seal ka karjutakse inimeste peale justkui hobina. 😀

Okei end of my hala. 😀

Üks õudne esmaspäev

Ma polnud pikalt hambaarstil käinud. Esiteks sest ma natuke kartsin ja teiseks sest mul pole raha. 😀 Tegelikult pole karta midagi, mul on nii tore arst ja ma olen lapsena elanud üle mitmed juureravid ja muud õudused.

Lähen siis hambaarstile üle PIIIIIIKA aja, sest ma mäletan, et mingi väike augupoiss oli kuskil ja no kuigi ta ei valuta, võiks ära parandada. Lisaks sellele ma ei saanud oma suud väga lahti teha, mõtlesin et ju siis haigutanud valesti või külma saanud vms. Aga et see juba nädal aega nii on, oli juba veider.

Aga tuleb välja, et ei. Asi on tarkusehammastes. Niisiis saadeti mind tarkusehammast eemaldama. Õnneks üks korraga. Mul nädala lõpus üks väike reis plaanitud, seega mul oli kaks valikut. Kas lasta hiljem välja tõmmata ja mitte avada oma suud normaalselt terve nädala, või lasta praegu tõmmata ja paliuda kõiki jumalaid, et nädala lõpuks on juba talutav olla?

Mõtlesin siis, et savi, tõmbame praegu. Saadeti ind kirurgi juurde, kes oli supertore ja ta assistent oli ka megatore ja kinnitasid, et kõik on hästi ja kõik saab korda. Seda esimest osa ma algul uskusin, aga kui nad juba 30 minutit olid ragistanud hamba kallal, hakkasin ma lootust kaotama ja läks natuke valusaks ja väike pisar tuli ka silma. Lootusetusest. Ja kurat, minema ka ei saa enam minna. 😀

Kusjuures naljakas seik oli see, et hambaarstile minnes on neil välisuks eriti imelik ja raske, ja seda avades ma tõmbasin enda rinnalihase nii valusasti ära, et ma oleks enne hambaarsti valust pildi tasku pannud. Kohe päris reaalselt. Ja siis seal toolis istudes mõtlesin, et kle see ukse avamine oli ju tegelt valusam sellest, mis praegu toimub. 😀 Varba ära löömine on valusam, seljavalud on valusamad… Ja nii ma siis suutsin ikka ära kannatada ilma lisasüstita. 😀

giphy.gif

Mu hammas oli igatahes eriti vääraka juurega olnud, mis lisaks sellele et ta kasvas pmst 90-kraadise nurga all, lainetas ka veel takkaotsa. Jah, hambajuur LAINETAS. Tal oli LAINE SEES, nagu Tallinna meri tormisel päeval.

Tänks keha, et sa selliseid veidraid asju kasvatad.

Hambaarst ütles juba alguses enne mu kurtmist, et “Nonii, 25, siis tarkusehambad peaks tulema!” Ja raiped tulidki. Täpselt sünnipäevaks. Üks vähemalt. Teised 2 on ka juba ammu olnud, aga üks tuli juurde.

Ehk siis mu keha tegi mulle sünnipäevakingi. Tänks.

Igatahes, see oli üks õudne kogemus. Aga arstid olid toredad, see väheke aitas, aga sellegipoolest ma värisesin nagu haavaleht ja mõtlesin et kas surra kohe siin ära või nutma hakata. 😀 Aga muidu õudne. Ma ei taha teada, mis mind ees ootab, sest ok hamba eemaldamine on juba jube, aga see valu pärast… Õõh.

Teie Piia,

jään surma ootama.