Kutse tantsule? Ei aitäh!!!

Ma pole kunagi olnud tantsuinimene. Ma esimeses-teises klassis korra proovisin showtantsu, sest ma tahtsin saada roosat baleriiniseelikut, aga kuna ma tunnis muud ei teinud kui nokkisin oma matti, sest mind ei huvitanud see tants absoluutselt, siis lõppude lõpuks mind ei lastudki esinema ja roosat seelikut ma ei saanud.

Eelmisel aastal tuli idee minna rahvatantsu, et 2019 tantsupeole saada. Ma ei vihka tantsu, ma lihtsalt ei oska seda. Aga praegune trenn on küll piin kuubis!

Treener on karm ja kuna ma pole just kõige vilunum tantsija siis saan ka tihti pähe seal. Lisaks sellele pidime kõik välja ostma rahvariided, mis on väga kallis lõbu ja nii ma olengi üks saamatu ja vaene hunnik inimest.

Ning siis ma mõtlen iga kord peale trenni, et kurat küll, miks ma teen seda. Eriti kuna vahel tekib seal komme nn vähemoskajad häbiposti panna ja see ei ole väga meeldiv ega kuidagi moodi motiveeriv!

Lisaks on veel surve mitte tiimi alt vedada, sest kui minu pärast me ülevaatuselt edasi ei saa, siis on mu kannul 12 kurja naist. Õnneks ei ole mina veel kõige halvem tantsija, ma olen saamatuselt eelviimane, seega on lootus, et vast kõik naised mind harkidega taga ei hakka ajama. 😀

Igatahes nüüd olen ma stressis, sest pea üle päeva on tantsutrenn, millest puududa EI TOHI. Isegi kui oled haige, pead trenni kohale tulema. Miski ei vabanda, ei gripp ega külmetus ega valud. Kohalolek on KOHUSTUSLIK, sest kui kõiki kohal ei ole, jääb trenn ära ja siis on jälle vähemalt 12 naist kellegi peale vihased.

Kõige naeruväärsem on see, et ka siis kui oled näiteks kõhugripis (kes seda põdenud on teavad, et sel ajal sa ei liigu ka!), siis vaadatakse viltu kui trennis ei ole. Nagu kamoon.. Kus on mõistus? Selle kohta siis öeldakse, et tal on halb suhtumine.

Et kui inimene otsustab koju jääda ja enda tervist hoida või puht füüsiliselt ei suuda end trenni vedada, siis ta ei ole mitte ratsionaalne vaid ta suhtumine jätab soovida. Jah ma saan aru, inimesed tantsivad ka kõrge palavikuga, aga me oleme HARRASTAJAD!

Meie trupp ei ole mingisugune kõrgklassi võistlustiim, kes teenib endale sellega elatist. Ma saan aru Estonia baleriin läheb põiepõletikuga trenni või joob ära 10 pakki smectat, et põhi alt ära ei oleks kõhugripiga, aga meie oleme harrastustantsijad. Miks me peame enda tervist (nii füüsilist KUI vaimset!) rikkuma ühe tantsutrenni nimel?

Sorri, aga ju ma siis olen ka üks neist halva suhtumisega inimestest, kes paneb enda tervise esikohale (ja ka teiste tervise). Lisaks ei ole see ju loogiline, et kui trennid on ülepäeva, siis oodatakse, et haiged (nakkusohtlikud) tantsijad kohale tuleks ja kõiki teisi nakataks. Kas on siis parem kui 1 trennis on kohal kõik tantsijad aga järgmise 3 trenni ajal vaevlevad 5 inimest kõhugripis?

Igatahes on mul juba nii kõrini sellest suhtumisest ja mentaliteedist, et tants on elu, muid asju meil pmst olla ei tohigi ja kui sa julged kasvõi midagigi öelda või puududa, siis saad kogu grupi halvakspanu osaks. Mul on tunne nagu ma oleks mingi 5aastane pahandust teinud laps, mitte täiskasvanud inimene, kes käib trennis sellepärast, et talle see meeldiks ja oleks justkui hobi.

Ma ei jõua ära oodata, millal see kõik läbi on. Ma ei soovi trenni minna absoluutselt, aga kui ma puudun, siis ma ei taha ette ka kujutada, mida seal minust siis räägitakse ja mis häbipost mind järgmisel korral ees ootab. 😦

PS: Ma ei taha nüüd jätta muljet, nagu meil oleks seal kõige jubedamad inimesed maailmas. Ei, naised on meil täitsa toredad ja häbipostide vahel saab nalja ka. 😀

Advertisements

Aktiivsusmonitoridest – Fitbit Charge 3 vs Fitbit Charge 2

Mul on juba eelmise aasta Septembrist olnud unistus. Unistus saada endale Fitbit Charge 3. Kas mul seda tegelikult vaja on? Ei. Kas ma tahan seda? Ja.

Niisiis ma ostsin selle endale. Küll aga USAst, sest sealses Amazonis oli ta 30 euri odavam kui Eestis, Saksamaal ja Fitbiti enda ametlikus poes USAs. Mõeldud-tehtud. Lasin selle oma tuttaval USAst Eestisse tuua ja nüüd olen juba mõnda aega seda kasutanud.

Kaks aastat tagasi ma ostsin endale Fitbit Charge 2. Miks? Ma ei tea, lihtsalt tahtsin. Väga loogilised põhjused, eks. See Charge 2 on olnud super, sest pea kaks aastat on ta juba ideaalselt töötanud. Aku peab endiselt vastu pea nädala ja ainus viga mis tal on, on see, et ekraani tuli mõra sisse mingi pool aastat tagasi. Rihm läks tal ka katki, aga ma avastasin, et AliExpressist saab neid tellida alla euro, seega mul mitu hiina jurarihma kasutada. 😀

Kuna mu Charge 2 on nii hea olnud, tahtsin ma Charge 3. Ainsad erinevused on need, et uus Fitbit on veekindel, õhem, kergem, suurema ja parema ekraaniga ning puutetundlikum. Ehk ei midagi suurt ja põhjapanevat, aga lihtsalt väikesed täiustused. Mõtlesin isegi, et no mis paganapärast ma selle siis üldse ostan, aga jah.. ma tahtsin.. Rohkem pole vaja. 😀

Screenshot 2019-01-14 at 15.58.25.png

Mina olen rahul. Noh sest ma maksin palju raha, et oma Fitbitiga nüüd dushi all käia. 😀 Eks mingil määral ma olen nüüd sunnitud rohkem trennis käima, sest mis jumala pärast mul siis üldse aktiivsusmonitori vaja, kui ma pole aktiivne. Kes on nn harrastusportlased, neile soovitan soojalt Fitbiti, olgu ta Charge 2, Charge 3 või mingi muu mudel.

Päris tippsportlastele on paremad mudelid, mis mõõdavad pulssi näiteks vööga ehk täpsemalt, aga mina ei jälgi oma pulsitsoone, seega mul pole oluline, kui täpne mu pulss trenni ajal on. Äpp on Fitbitil igati viisakas ja hea. Bluetoothiga on mu android telefonil probleeme vahel, samas iPhonel jälle ei mäleta, et oleks olnud.

Igatahes kokkuvõte on selline, et ma maksin raha, et saada endale uus fitbit, millega ma saan käia dushi all ja mis näeb kena välja. 😀 Ei aga, kellel on soov soetada aktiivsusmonitor, siis soovitan. Kui huvi, siis võite ka mu vana Fitbiti ära osta, sest ma ei tee sellega enam midagi, aga ta töötab nii aktiivselt edasi, et mu bluetooth nagu nimme otsustas end ühendada mu vana Charge 2ga, mis istus mu kotis, ja mitte mu uue Charge 3ga, mis telefoni kõrval oli. 😀

PS: Pole sponsoreeritud. I wish.. 😦

2019 lubadused

Ma ei tea kas ma julgen üldse midagi lubada, kõik feilis nii haledalt eelmisel aastal. Võib-olla oleks targem mitte nii palju lubada vaid lasta elul lihtsalt kulgeda?

fwa63.jpg

Siiski paar lubadust:

1. Reisida uude riiki või soojale maale – Reisida ON VAJA. Maailm on nii suur ja lai, nii palju kohti mida külastada… Ja kuskil vaja ka summer glow endale saada. 😀

2. Veeta aega sõpradega – 2018 õpetas mulle, et sõbrad on megaolululised, seega ma tahan uuel aastal nendega rohkem aega veeta ja toredadi asju teha.

3. Veeta aega perega – Võtta rohkem aega maha, et seda veeta oma kallite sugulaste ja muude pereliikmetega.

Muud justkui pole. Jah ma võin kirjutada et “tee juhiload” aga miks, savi ju millal ma nad teen, kas sel aastal või järgmisel. Vahet pole.

Aa.. blogi võiks rohkem kirjutada. 😀

Kuidas teha CVd?

Hiljutiste sündmuste valguses olen jälle pidanud kokku puutuma CVde loomisega. Ja kuna tundub, et mu CVd on piisavalt kenad, et skoorida paar “wow, kui ilus” siis miks mitte jagada ka mõnd CV tegemise nippi ka teiega. #humblebrag

Ei, tegelikult olen ma teinud CVsid juba sellest ajast kui ma olin 14. Ja oh, on ka minul olemas näiteid koledatest CVdest, aga kuna ma läbi oma elu olen pidevalt pidanud erinevat tööd otsima (eriti Taanis…), siis võiksin olla juba CV-kirjutamise veteran.

1. Kirjuta oma CVsse ainult vajalik info. – Minul näiteks on kaks eraldi CV’d, üks on mu erialase kogemusega ja teine mu teenindajatöö kogemusega. Ei ole vaja panna oma erialase töö CVsse kirja mingeid tööotsi noorpõlves kuskil baaris. See on ebavajalik.

2. Kontaktinfo! – Tegelikult see on kõige olulisem. Pane kirja oma telefon ja email (e-mail olgiuprofessionaalne: eesnimi.perenimi@gmail.com vms mitte kiizumiisu666@gmail.com). Aadressi ei ole vaja (Taanis panin oma linnaosa ainult, sest see oli kesklinnas ja potentsiaalselt eelis). Sugu ei ole vaja. Sünniaega ei ole vaja. Ja ei ole neid keegi minult ka küsinud tööintervjuul.

3. Pane kirja omandatud sertifikaadid ja oskused – Siinkohal mõtlen siis erialaseid sertifikaate, mitte seda, et aastal 2012 läbisin esmaabikursuse, sest mu erialasestöös ei tule see absoluutselt kasuks. Oskused panen mina kirja lühidalt ja täpselt, näiteks spetsiifilised programmid (ei mitte Word ega Powerpoint ega Windows, sest see on tänapäeval juba enesestmõistetav…).

4. Keeled ja haridus – Pane kirja keeled, mida oskad. Ma kunagi panin ka tasemed nt C1, aga kuna paljud ei tea, misasi see on, siis olen jäänud lihtsalt kirjelduse juurde (nt hea, väga hea). Hariduse all pean silmas erialast haridust. Keskkooli ega põhikooli ma CVsse ei pane, sest sellest pole mingit kasu, loeb siiski mu erialane haridus.

5. CV struktuur – CV struktuur peaks olema loogiline. Alustades kõige hilisemast töökogemusest ja haridusest, lõpetades kõige varasemaga. CV ülesehitus on peamiselt järgmine: töökogemus, haridus, oskused, kvalifikatsioonid, keeled. Mõtle sellele, mis on kõige olulisem info ja pane see esimeseks.

6. Pilt – Pildiga on nüüd kahetised lood. USAs näiteks on pildi lisamine CVle väga taunitav. Eestis jälle mõned lisavad. Mina senimaani olen lisanud just sel põhjusel, et kesiganes mu CVd loeb, saab mu nime ja näo kokku viia ja tõenaosus, et ma paremini meelde jään on suurem. Aga see jällegi ei ole kivisse raiutud ja pilt ei ole kindlasti esmatähtis.

7. Hobide mainimine – Mina enda hobisid CVsse kirja ei pane. Mu tuttav personalijuht mainis, et väga hea on ära mainida näiteks vabatahtlikukogemus, sest see näitab, et inimesel on huvi ühiskonnale tagasi anda. Mina olen ära märkinud oma relevantse vabatahtlikukogemuse ehk kohad kus ma olen erialaselt olnud seotud. Hobidest iolen rääkinud intervjuul, ei pea neid CVs esmatähtsaks.

8. Visuaalne disain – CV peab olema ilus, viisakas ning silmapaistev. Nagu ma ütlesin, mul endal on olnud ka väga koledaid CVsid, aga läbi aja on mu CV visuaalne pool niivõrd arenenud, et sai nüüd ka esimesed komplimendid. Disain võiks olla minimalistlik; mitte väga värviline, aga veidi värvi võiks ju olla; õhuline, et tekstiosad ei oleks üksteise otsas; kergelt loetav, ehk ära kasuta väga keerulisi väljendeid ja pikki tekste; struktureeritud. Mis kõige olulisem – lühike! CV võiks ideaalis mahtuda ühele leheküljele. 4 lk pikad CVd ei ole head! Believe me. Disainimiseks sobib hästi näiteks Canva.

9. CV saatmine – Kui saadad oma CVd, siis tee oma fail PDFiks. Ära saada wordi faile. PDF on professionaalsem. Nimeta oma CV failinimi Eesnimi_Perenimi_CV.pdf mitte cv.pdf või cv1.pdf vms.

10. Motivatsioonikirja disain – Mina olen oma motivatsioonikirjad teinud sarnase disaini ja värvigammaga nagu mu CV on. Et oleks visuaalselt kena vaadata ja jätaks minust hea ja detailse inimese mulje. Jällegi võiks kiri mahtuda ühele lehele, olla õigesti nimetatud ja salvestatud (pdf formaati), sisaldada endas vaid vajalikku ja olla ilma kirjavigateta.

Näidis:

Screenshot 2019-01-14 at 15.32.54.png

Kuidas ma töötuks jäin

2018 oli sellessuhtes suurepärane pasanaator, et ka reaalselt paar nädalat enne lõppu suutis ta mind üllatada. Seekord siis sellega, et minu tiim ja veel mõned inimesed koondati. Tegimegi sõbrantsidega enne nalja, et näe aasta lõpuni veel kuu aega, ei tea, mis veel meid ees ootab. Viska veel nalja, eks…

27euda.jpg

Igatahes jäin ma töötuks. Vaadates asja positiivselt, ei läinud ma üksi, vaid ka teised ja minust kordades andekamad inimesed koondati, seega vähemalt pole ma oma tööd nii halvasti teinud, et ainult mind vaja koondada. 😀 Ehk asi ei olnud meie tehtud töös vaid ettevõtte restruktureerimises. Mis seal siis ikka.

Hakkasin oma CVd ilustama ja uuendama, otsisin tööpakkumisi ja stressasin. Me kõik stressasime. Õnneks koondades saab ühe kuu palga lisaks, seega päris tänavale ma ei oleks kohe jäänud. Yay for koondamine!

Õnneks polnud töö leidmine väga raske, oma suures paanikas ma saatsin avaldusi isegi liiga paljudele kohtadele ja tekkis uus probleem. Kuidas nüüd endale sobivam koht valida ja kuidas ülejäänutele ära öelda. See on ausalt raske, sest vähemalt kaks-kolm kohta tundusid ikka supertoredad ja valikut oli megaraske teha.

Alguses muidugi tabas paanika, et mis üldse edasi? Ma ju olin Eestisse jäänud peamiselt töö pärast ja nüüd kui tööd ei ole, on maailm uuesti valla mu jaoks. Mõtteid oli igasuguseid: kolin tagasi Taani, lähen Eestis teenindusse tööle, töötan edasi oma erialal. Kuna mu Taani jutu peale mu sõbrad ja pere ei reageerinud hästi ja pmst ütlesid, et nad keelavad mul minna, siis see plaan jäi nagu ta jäi. 😀

Mu plaan teeninduses töötada sai ka jubeda vastukaja ja palk pole ka hea, seega ka see plaan jäi nagu ta jäi. Ma vist olen üks ainulaadsetest inimestest, kes naudib teenindajana tööd ja kõigil vajub karp lahti kui ma räägin, kuidas mulle meeldis töötada nii nõudepesijana kui ka Burger Kingis. Aga noh, kui palk on olematu, siis vaevalt see nii väga meeldiks. Jäin siiski oma praegusele erialale edasi.

Kanal2 uued saated – veel kriitikat

Mina ka, mina ka. Ma olen küll sellest rongist vast maha jäänud, sest see on so yesterday, aga sellegipoolest panen oma mõtted kirja.

Esiteks, mul ei ole kodus telekat, sest mida ma teen sellega… Mul on arvuti, kust ma vaatan saateid ja ei ole mul vaja maksta iga kuu telekanalite eest ja endale kalli raha eest telku soetada. #millennial #võigenz?

Aga internetis on ka võimalik saateid vaadata ja ma puht huvi pärast ISE läksin ja vaatasin nii Hensugusta SHOWd kui Paljas Porgand Itaalias saadet.

Hensugustat tean ma youtubest ja seal on tal täitsa lahedad videod. Ühel õhtul vist vaatasin kaks tundi jutti ta videosid. Aga Kanal2 on pannud vaese Henri juhtima ülivana formaadiga ja aegunud saadet, kus arvatavasti on tekst ette kirjutatud ja see on tõesti jube ja ei kannata vaatamist. Kes ei tea, siis saade seisneb selles, et Hensugusta kommenteerib naljakaid klippe. Probleem on siin aga selles, et terve mu facebooki feed ja IG on täis neid klippe ja kuna need on nii vanad, siis juba sada korda nähtud ka.

Aga ma ei usu, et Henri neid sinna ise valib, seega lihtsalt kahju vaadata, et nii andekas noormees on pandud juhtima nii lambist ja mõttetut saadet. Ma ei usu, et isegi Teet või Kristjan suudaks selle saate vaatamisväärseks teha. Seega, FAIL FAIL FAIL. Loodan, et Hensugusta saab siit vähemalt mingi tõuke jätkata oma karjääri teles millegi ägedama juhtimisel.

Nüüd aga Palja Porgandi juurde. Vot see saade oli konkreetselt õudne. Porgand, ehk fitnessblogija, kes veel ei tea, saadeti oma kallimaga, kellega ta vaid paar kuud koos on olnud, Itaaliasse, mida nad ISE filmisid ja millest saade kokku pandi. Ma ei ole Porgandi fänn ja tema blogi ei loe, kui, siis vaid isiklikust huvist, kas äkki seekord on postitus, milles ei ole reklaami? Senimaani olen ainult pettuma pidanud.

Igatahes see saade on täiesti sisutühi ja kohati ka absurdne. Kuna tegemist on fitnessinimestega, siis nad valmistasid nädala jagu toitu ette, mille nad kohvritega Itaaliasse vedasid. Meal-prep, eks. Ok, saan aru. Mida nad tegid esimese asjana Itaalias? Läksid mäkki sööma. Jah McDonaldsisse… Ja hiljem nositi jäätist. Mida sa siis mealprepid endale valmis kohvritäie toitu, ma ei saa aru. 😀

See selleks, mis mind kõige enam häiris oli see, kui lapsikult Porgand ennast esitles. Ja kui sisutühi kogu saade oli. Itaalia saatest ootaks siiski fakte Itaalia kohta, kultuuri ja kenasid kaadreid Itaaliast, mitte seda, kuidas kaks noort käivad mäkis. Jah ma tegin ise sama, kui ma Maltal käisin, aga ma ei teinud sellest reisist ei vlogi ega saadet. 😀 Sest see ei ole seda väärt, kamoon.

Nagu keegi ütles, siis oleks pidanud hoopis Hensugusta oma perega Itaaliasse saatma, sest siis oleks vähemalt veidikenegi huumorit seal olnud. Kogu Porgandi saade oligi pmst Youtube vlogi vääriline, ei midagi muud. Miks sellest saade tehti ja sellele eetriaega antakse? Ma ei tea. Oleks võinud siis võtta juba tõeliselt head sisuloojad nagu need kaks noort professionaali Kartikats ja Juhani Särglep, oleks saanud vähemalt kena sisu näha, mitte Porgandi sissezoomitud tisse.

Lisaks Kanal2 ei ole vist täpselt läbi mõelnud, kes nende sihtgrupp on. See on väga sage viga, mida tehakse, kusjuures. Sest need saated on pigem suunitlusega noortele, kes ju teavad Hensugustat ja Porgandit ja saateformaat ja kvaliteet on ka youtube vääriline. Samas noored ei vaata telekat. Justnimelt sellepärast, et neil on youtube!

Telekat vaatab pigem vanem sihtgrupp, kes ei tea midagi Hensugustast ega Porgandist ja mealprepist… Seega vaevalt selline formaat reaalseid televaatajaid paelub. Tehke midagi, mis kõnetaks neid, kes reaalselt telekat vaatavad. Ma ei usu, et mu ema jookseks teleka ette punkt kella kaheksaks, et vaadata, kuhu kiirtoidurestorani Porgand siis seekord läheb. 😀

Ei ma ei ole kade, kui siis võib olla natukene, et inimestele makstakse pmst ülejala tehtud contendi eest ja nad saavad tasuta Itaaliasse reisida, samas kui ma pean ise enda eest maksma. 😀 Aga ma pole ka IG influencer, seega no offense.

2018 lubadused – yay or nay?

Kokkuvõte selle aasta algues tehtud lubadutest ning kas need täitusid või ei. Ütleme nii, et olin küllaltki ambitsioonikas….

“1. Loe vähemalt 10 raamatut” – Jõudsin lugeda vist 2-3 raamatut. 😦

“2. Tee vähemalt kolm korda nädalas joogat” – Ei täitnud absoluutselt seda.

“3. Käi trennis vähemalt kaks korda nädalas” – FEIL

“4. Vähem suhkrut!” – Mingi hetk oli hea, siis tagasi oma suhkruauku.

“5. Vähem loomset” – enamvähem okei. Ei tarbi eriti loomset ja sojapiimale olen truuks jäänud, piimatooted enam lihtsalt ei meeldi ja liha ka pigem väldin.

“6. Näpi vähem telefoni” – FEIL.

“7. Mediteeri vähemalt kolm korda nädalas” – FEIL

“8. Ole tööl produktiivsem” – Enam-vähem okei.

“9. Õpi, õpi, õpi” – Õppisin rahvatantsu!

“10. Käi kuskil uues riigis” – käisin Bulgaarias!

“11. Arene isiksusena” – Käisin teraapias, seal arenesin küll jõudsalt ma arvan. Lisaks veel palju self-help artikleid.

“12. Jätka vee joomist” – Success!

“13. Võta nii vähe ravimeid kui võimalik” – AHAHAHHHHAHAHA FFEEEIIIILLLLL

“14. Olla õnnelik selle üle, mis on” – eks migil hetkel oli see ületamatu raskus, aga nüüd nagu hindan näiteks seda, et mul on head sõbrad.

Igatahes nagu näha, siis ka mu uusaastalubadused, mis ma 2018 alguses tegin, on kõik pekki läinud. Vast mingi 3 asja 14st sai edukalt täidetud. 😀

Aga mis seal ikka oodata, 2018 on olnud trainwreck. 4 päeva veel jäänud seda 2018, palvetame nüüd kõigi jumalate poole, et 2019 tuleks parem aasta, kui see õudus. 😀

Mu autocorrect:

Screenshot 2018-12-27 at 13.54.28.png

2018 is killing me

Aeg on teha mööduva aasta kokkuvõte!

2018 on olnud halb aasta. Väga väga halb. Ei, eks muidugi oleks võinud ka halvemini minna, aga senimaani kõigi mu eelnevate aastatega võrreldes võidab 2018 kõige halvema aasta tiitli.

Juba selle esimesed minutid olid halvad, esimeste tundide jooksul järgnes veel üks halb halb olukord, milles ma õnneks sain teada, et mu sõbrad on mu kalju ja ma armastan neid väga väga palju. Aitäh, mu kallid sõbrad!!!

Siis ma mõtlesin, et no kurat, kui juba esimese tunni jooksul nii halvad asjad juhtuvad siis mis see ülejäänud aasta veel tuleb? (Kuigi 2017 aasta esimestel minutitel sain ma ilutulestiku oraga, mis taevast alla sadas tohutul kiirusel, peaagu oma silma välja löödud, aga õnneks piirdus asi silmaaluse sinikaga. OLGE ETTEVAATLIKUD!!!)

Sel aastal jumalad ei olnud enam nii väga minu poolel ja kogu aasta jätkus sital noodil.

Veebruaris tabas mind üks suur probleem, mille lahendamine võtab vähemalt aasta ja palju raha ja paberimäärimist. Kevadel tuli veel probleeme juurde, üks neist väga tõsine ja lõi meid kõiki rööpast välja ja pani sügavalt elu üle järele mõtlema. Mais selgus, et mu korterikaaslane kolib välja kahe kuu pärast – ehk uus probleem nimega “Kus ma elama hakkan?”

Juuli oli üleüldiselt nii kohutav kuu, et ma ei tea kuidas ma selle üldse üle elasin. Sel ajal tõesti mõtlesin, et no kamoooon pool aastat juba nii pask, kaua veel? Võiks ju nii, et ülejäänud pool 2018 aastast läheb paremaks?

2018 aasta teine pool oli siiski veidi parem, aga muidugi ei saa ju see olla ilma uute probleemideta. JEE. Pole hullu, senimaani sain hakkama, saan ka edaspidi. Aga ausalt, ma enam ei küsi “What’s next?????” sest BELIEVE ME, elu leiab mingi sita, mis siis teele saata, kui seda küsida.

Üleüldiselt on kogu 2018 saatnud tumedad noodid väga mitmel rindel. Väga palju stressi ja muresid ja pingeid. Ja mitte ainult minul vaid ka paljudel mu kallitel inimestel ja tuttavatel. Mis selle 2018l viga on, ausalt….

Kogu selle sitalaadungi juures on olnud ka helgemaid hetki. Need hetked on kõik seotud mu sõprade ja perega. Nendega koos veedetud aeg, uued sõbrad, vanad sõbrad, reisid, pikad öised jutud – kõik see on kuidagi aidanud selle haige aastaga toime tulla.

Sel aastal käisime näitek Londonis, Gotlandil, Bulgaarias, Rootsis, Helsinkis… Ma olen aru saanud kui väga on mul vedanud inimestega minu ümber, aitäh teile, mu kallid!!! Tänu teile on mu näkane 2018 üldse talutav olnud!

2019 aastalt ootan koosveedetud toredat aega oma kallimate inimestega, uusi ja ägedaid reise, uusi tutvusi, palju tervist ja pls pls vähem probleeme. 2019 pls ole chillim kui 2018, sest 2018 oli täitsa batshit crazy.

Ma olen natuke Grinch

Aah, jõuluaeg. Ma olen üks neist, kes reaalselt jälestab seda tralli mis käib jõulude ümber. Ma ei mõtle nüüd kuuse ehtimist ja jõulusööminguid (sest noh duh, söök..), vaid seda tarbimist, mis jõuludega kaasneb.

Ma jälestan seda, et poed hakkavad juba novembris müüma ja promoma jõuluasju ja igalpool on jõulud, jõulud, jõulud. Pmst see hetk kui Halloween läbi on, asendatakse ämblikud päkapikkudega poodides. 😀

Ja siis hakkavad inimesed rääkima, mida nad kõike jõuludeks ostavad ja kui palju neil jõuludeks kulub. Mõnel lausa tuhandeid!! Ja ma tõesti ei saa aru, jumal küll, MIKS???

Meie maakera on niigi uppumas selle plasti ja asjade alla, mis ei lagune, aga siiski jõuludel lähevad inimesed hulluks ja ostavad kokku igast träni lihtsalt selleks, et osta midagi. Jõulud peaks olema rahu aeg, aga see tarbimishullus tekitab inimestes stressi ja ajab neid närvi.

Kinkida võib, aga reaalselt kasulikke asju. Mina ostan niikuinii endale kasulikud asjad ise, sest väga raske on valida teistel, millist juuksepalsamit ma soovin ja mis on kõige parem minu juustele. Või siis on mu soovid nii kallid, et ma ei jaksa neid isegi iseendale kinkida. 😀 Näiteks tahaks ma Fitbit Charge 3 (150 euri) või iphone Xi (üle tonna). Realistlikumad soovid olen ma ise ära lahendanud nt soovisin bluetooth kõrvaklappe ja uurisin ja leidsin sobivad, just sellised nagu mina tahtsin ja hea hinna eest ka (30 euri olid).

Hetkel ma otseselt ei soovigi midagi… Ainus asi mis mu ostulistis on hetkel, on meigikott. Kuna ma olen suhetliselt anaalne kõige suhtes, siis see meigikott peab ka olema õiges suuruses (mitte liiga suur, mitte liiga väike), kena, ilusates värvides, sobiva materjaliga, sees peab olema väike lukuga tasku jne jne. Vaesed inimesed, kes mulle peavad kinke valima, eks. 😀 Sellepärast ongi mul kergem ise osta endale selliseid vajalikke asju.

Tegelikult võin ma käsi südamel öelda, et mulle ei ole kingitud kasutuid asju (vähemalt täiskasvanu eas pere ja sõbrannade poolt). Näiteks eelmise ja üleelmise aasta jõulukinke kasutan ma siiani. Sest need, kes mulle kinke teevad, teavad mind ja oskavad valida sobivaid asju. Reaalselt ma sain mingil aastal pika pidžaama endale ja ma kasutan seda suht iga päev külmadel aegadel. 😀 Samamoodi kinkis töökoht meile purgi D-vitamiini ja ma olen selle käik ära kasutanud. Jumala vajalik. Ja sõbrannad kingivad ka asju, mida ma kasutan siiani, nt kehakoorija ja sädelev ripsmetušš.

Ehk siis, okei ma ei vihka jõule, aga ma vihkan seda kui ostetakse kokku asju ilma mõtlemata. Kui ostetakse asju, mida teine ei kasuta või tal pole vaja või lihtsalt selleks, et isa õe lellepoja lastelastele midagi kaasa tuua. Ära too, too hoopis kaasa hea ja stressivaba meeleolu.

PS: Laste kingitustest ma ei räägi. Mõtlen just täiskasvanuid, sest lastele kulutaks ma ka sadu eurosid. Nemad ju ootavad jõuluvana ja jõuluvanandus just nende jaoks ongi, aga täiskasvanud pigem võiks lihtsalt nautida pere ja sõprade seltskonda, mitte uppuda materiaalsuse maailma.

Olen haige. Jee.

Mul läks nii hästi, et ma sain endale mingi eriti rõveda põiepõletiku. Jee. Terve eilse päeva istusin pisarsilmil vetsus ja pidasin meetinguid, sest ega töö tegemata ei saa jääda. Õnneks ei pidanud mina rääkima, seega kõik oli okei.

Lisaks ei saa ma tantsutrenni minna, sest noh põiepõletik ja kui te just tantsusaali WCd pole installinud, kus ma rahus istuda saaks, siis jääb ära. Aga kui üks inimene on puudu, siis trenni ei toimu, sest pole mõtet õppida tantsu kui kõik kohal pole. Mis tähendab seda, et 12 inimest on mu peale pahased. Jee.

Lisaks sellele pidin baaritöö ära jätma, sest juba tervele inimesele on see kohati koormav ja haigena ma ka ei saa seda teha. Arvatavasti 1 inimene minu peale pahane. Jee.

Käisin arstil ja kirjutas antibiootikumid. Küll aga valed, sest need mulle reaalselt ei sobi ja ühed teised ei sobi muude asjadega ja jäid sõelale mingid kolmandad. Pole kindel kas toimivad või ei. Ma olen ise oma põie peale pahane. Jee.

Aa, internet on ka sitt. Jee.

Palvetagem kõigi jumalate poole, et see põiepõletik nüüd ruttu ära läheks.