Igavene armastus

Kui te nüüd pealkirja järgi eeldate, et ma räägin siin mingitest poistest, peate pettuma.

Ma nimelt pole ikka veel Taanist üle saanud. See on ikka veel mu hinges. Ma olen küll leppinud, aga Taani jääb mu hinge alatiseks.

Kolisin tagasi Eestisse augustis 2016. Alguses oli täielik denial. Et ma olen siin praktika lõpuni ja lähen tagasi peale seda. Juhtus aga nii, et jäin siia. Peamiselt ainult sellepärast, et joppas ja leidsin super töö. Kui seda poleks, oleksin ma mais 2017 kohvrid pakkinud ja tagasi läinud Taani.

Kuna nüüd olin ma “aheldatud” Eestisse, ei suutnud ma enam ühtegi Taaniga seotud asja kuulata/vaadata, sest kohe läks hing valusaks. Kõik need mälestused ja kõik mis oli… Igatsus.

Umbes aasta hiljem peale Eestisse kolimist sain hakata vaikselt uuesti Taani saateid vaatama ilma, et iga kord kui ma seda jubedat taani keelt kuulsin, natuke pisar silma tuleks. Ausalt, iga kord läks seest kuidagi nii veidraks… Et MINU KALLIS TAANI ❤ Meel läks alati nii härdaks, et ma ei suutnud ühtegi taani saadet vaadata lõpuni, sest iga nurk, iga koht, iga sõna meenutas midagi. 😀

Eestiga on nii raske harjuda. Ma olen südames kapiskandinaavlane. Mu süda kuulub Taanile. Aga me ei saanud seda suhet nii hästi toimima. Ma jätsin ta. Ja nüüd ma olen Eestiga koos. Ja see suhe pole kerge olnud. Reaalselt ma oleks nagu kohtunud oma elu suurima armastusega ja nüüd leinan teda ja settlin vähesemaga, sest ma tean, et Taani ei toimiks pikas perspektiivis. Vähemalt nii ma arvan.

Kurat no raske on. Mul on tohutult raske olnud kohaneda Eestiga. Selle ühiskonnaga, arvamustega, hoiakutega, inimestega… See ei ole see, kus ma elada tahaks. Olles näinud, kuidas asjad võivad olla, mul on raske leppida poolikuga. Samas ma tean, et Taanis jääksin ma alati võõraks ja ma ei tunneks seal end nii koduselt. Seal on hea elada natuke aega, aga elu lõpuni? Ma ei tea. Võib-olla..

Taaniga kohanesin ma palju kiiremini kui Eestiga. Mõlemal on oma head ja vead, aga ma ausalt sobitun hingelt paremini Taaniga ja seal on palju meeldivam elada kui Eestis. Samas ajapikku ma harjun üha rohkem oma eluga siin eestis. Päev päevalt.. Aasta aastalt muutub elu eestis talutavamaks.

Lihtsalt vahel kui satun kuulama mõnd taani lugu või vaatama mõnd oma pilti taanist, siis tuleb see härdus ja igatsus ikka peale. Need mälestused.. Need kohad.. Need inimesed.. Need kogemused.. See oli suurepärane. Mu elus pole olnud suurepärasemat aega kui see aeg Taanis.

Augusis saab juba kaks aastat eestis. Selle ajaga on palju juhtunud, head kui halba. Ei, ma ei kahetse, et tulin. Aga igatsust ma ära ajada ei saa.

Vähemalt ma tean, et kui vaja, saan ma alati tagasi minna. Ma pole ju veel lõpparvet teinud. (Deniaaaaaal) Mul on ikka mu taani ID kaart, taani pangakonto, kontaktid ja sõbrad. Eks ma vaikselt püüan oma elu siin üles ehitada ja eks ta kuidagi läheb ka, aga kurat raske on.

I miss you. ❤

PS: Nagu ma kuulnud olen osadelt teistelt, kes välismaal käinud ja tagasi tulnud, siis ongi mõnel minusugusel tohutult raske kohaneda ja ega ei pruugigi täielikult kohaneda. Alati tekib see paralleel ja võrdlus ja tunne, et ei kuulugi õieti kuhugi enam. Ei tea oma kohta maailmas.

Advertisements

Ei, sa pole aus, sa lihtsalt oled m*** inimene

Sellel laupäeval olid Eesti Blogiauhinnad. Ma käisin ka kohal, sest tahtsin üle kaeda, mis seal siis toimub. Ma küll kandideerisin, aga no OLGEM AUSAD mingit võitu ma sealt absull ei oodanud. Küll aga hääletas minu poolt 116 inimest, mis on mõne jaoks väike arv, aga minu jaoks ausalt ÜÜRATU.

Nagu.. okei kaks neist olen mina ise. 😀 Vb kaks-kolm mõni sõbranna/tuttav, aga kes need ülejäänud 111 inimest on? Kõik klikkisid valesti? Klikifarm Nigeeriast? Või reaalselt PÄRIS lugejad leidsid, et tasus minu poolt hääletada, whaaaaat? Igatahes, suured tänud teile, kes hääletasite. Ma jäin oma kategoorias vist seitsmendaks? Hea saavutus igatahes, arvestades fakti, et ma mingi kirbublogija oma kuue lugejaga. 😀

Minule jäi EBAl silma hea toit, ilus lava, mõnus olemine. Ei saa kurta millegi üle, arvestades, et tegu oli tasuta üritusega. Inimesed olid ilusad ja ma veidi alariietatud, sest noh pole ju mingi GAAAALA, aga vist siiski oli. Oh well. Whatever.

Igatahes keegi blogija Jaanika hakkas moepolitseiks ja tegi terve blogipostituse sellel teemal, et mis kõigil seal valesti oli. Tema kolgata tee algas sellest, et Marimelli Marleen ei öelnud talle tere vastu. Aga vähemalt ta oli ilus isegi hoolimata sellest, et ta on paks. Kuid pidavat ajama lolli juttu, seega parem oleks, kui Marleen vait oleks.

Eveliis olevat väga kena olnud, aga kuna tal olevat massiivsed võlad, siis on Jaanikal temast siiski natuke kahju. Jane olevat olnud liimist lahti, aga hoolimata sellest, et ta Jaanika terele ei vastanud, ei hakka üllas Jaanika “maaslamajat siiski jalaga lööma”.

Mallukas oli jällegi liiga ilus, kuigi ta tiss hüppas peaagu kleidist välja ja ta mölises palju. Merje oli lihtsalt üks paks vaal, kes oli oma paksu perse sinna kohale vedanud ja mingi kartulikoti ka veel selga ajanud. Õhtujuht Anu Saagim oli täitsa okei, ainult et tal olid valed trussikud jalas – sellised mis välja paistsid. Manjana oli oma 50-sendise kleidiga küll mõnusat nalja visanud, aga tissid rippusid ikka põlvini.

what.gif

Toit tollele Jaanikale ka ei meeldinud, sest tema oleks siiski eelistanud kohvi ja kooki, aga sai lihtsalt näksi ja võileibu ja erinevaid jooke, mis ka ei sobinud. Kokkuvõtteks jäi ta peoga väga rahule. (Üllatav eks?)

Mina siis loen seda ja mõtlen.. et MIDA KURADIT tollel naisel viga on. Nagu kui m*nn inimene sa olema pead, et leida rõõmu sellest, et kedagi maha teha. What the actual fuck. Teate ausaltöeldes on MINUL tast kahju, kui ta elus nii palju negatiivset leiab. Nagu mis elu see on, kui kõik su ümber on sitt ja kole…

Ja kogu seda negatiivsust vabandab välja lause “Aga ma olen lihtsalt aus.” Ei, sa ei ole lihtsalt aus. Sa oled kohutav inimene, kellel puudub igasugune taktitunne… See ei ole ausus, see on rumalus, see on kitsarinnalisus. Kui palju on neid inimesi, kes ütlevad kellelegi sitasti, sest “nad on ju ausad.”

Miks inimesed teevad nii? Nagu kes sa enda arust oled, et tulla ütlema kellelegi, kuidas ta välja peaks nägema või mis sulle ta juures ei meeldi. KEEGI POLE SULT KÜSINUD. Ole vait ja ela oma elu.

Ma leian ka, et ma olen aus inimene ja ütlen asju nagu nad on, ainukese vahega siis kui seda küsitakse. Aga see ei tähenda, et ma läheks kuskil peol ütlema et “Kurat, Mari, sa oled ikka päris rõve täna ja miks selline kleit? Fuh! Silmi pole peas või…” või midagi Jaanika stiilis “Tead, sulle see kleit täitsa sobib, isegi hoolimata sellest, et sa oled paks. 🙂 ”

Jällegist… m*nn inimene. Sorri. MA OLEN LIHTSALT AUS. 😀

Tihtipeale sellised inimesed on ise jõle madala enesehinnanguga ja peavad teisi maha tegema selleks, et ise end hästi tunda. Sest nemad on ju siis PAREMAD kui ülejäänud morsad. Siin on koht peeglisse vaatamiseks ja väheseks eneseanalüüsiks, et MIKS ma pean teistele sitasti ütlema, et end hästi tunda? Sest siin ei ole asi selles “vaalas” kes sulle vastu jalutas, vaid sinus endas.

Minu arust olid kõik eelnimetatud blogijad väga kenad ja ilusad ja ei ole ühetgi halba sõna öelda. Ei pannud mina tähele kellegi maani tisse ega munamäesuurust ahtrit… Siin on kindlasti ilu vaataja silmades ja selliste subjektiivsete teemade puhul leian mina, et see on labane ja taktitundetu kellelelegi halvasti öelda ta välimuse kohta.

Mul on kahju, et meie ümber on nii palju ülbeid, ebaviisakaid ja taktitundetuid inimesi. Mis eeskuju ta oma lastele annab?? Tal neid vähemalt neli. Need ongi need lapsed, kes koolis teisi kiusavad, sest vanemad on näidanud sellist eeskuju, et teistele sitasti öelda on okei ja tuleb olla “aus”?

Lisaks sellele, et sellised inimesed on tohutult ebameeldivad, mul on siiralt kahju neist, kes neile ette jäävad. Kellelegi ju ei meeldi, kui neile halvasti öeldakse ja kunagi ei tea kes mida südamesse võtab. Võib-olla mõnel on ükskõik kui talle paks öeldakse, aga teisele on see jällegi tohutult valus ja jääb eluks ajaks meelde.

Sellessuhtes on mul hea meel, et ma olen kirbublogija. Ei jäänud kellelegi ette, kuigi ma juba kujutan ette seda kriitikat. Issand see Piia oleks nagu maale kartuleid võtma läinud. Kas ta üldse ei saanud aru kuhu ta tuli? Jumal, mis kingad… prügikasti kõrvalt leidis v? Eino oleks ikka võinud natukenegi pingutada ju.. Huuled värvis ilusti ära, väga kena, aga ülejäänud lõusta oleks võinud mõni osavam inimene ära värvida.

Ma tahaks, et inimesed oleks positiivsemad. Öelge häid asju! Öelge positiivseid asju! Öelge, kui kellelgi on ilus riietus või ilus soeng. Öelge, kui keegi on teie aruts lahe või äge või tore! Proovime tasakaalustada selliste ülbikute poolt loodud negatiivsust veidikene.

Labased Müügimehed – Imeravimid

Ma seekord isegi ei räägi neist LHV ja Starmani kuttidest. Nad on lihtsalt tüütud, ma räägin igasugustest sitamüüjatest.

Igatahes keegi jagas Facebookis linki mingist ärevushäire teemalisest asjast. Lähen siis vaatama ja siin on artikkel. Teema siis, et mis on ärevushäire ja kuidas sellest vabaneda. BTW ma olen sellel teemal lugenud mitmeid artikleid ja seda kirjutist seal blogis lugedes tuleb kuidagi väga tuttavalt ette üks delfi artikkel. Seda sellepärast, et Delfi armastab vanu artikleid uuesti postitada mingi 100x.

Igatahes Delfi artikkel on siin. Vaadake seda Delfi artiklit ja nüüd vaadake seda blogiartiklit. KAS POLE MITTE SARNANE? See vend on kopeerinud Delfi artikli ärevusest ja esitleb seda enda omana. Seal pole mitte ühtegi viidet algsele autorile.

Ja väga mugavalt kui too mees Ahti on loonud nn usaldusväärsuse lugejate seas väites, et ta teab ärevusest nii palju, et kirjutada kokku kogu see artikkel, hakkab artikli all müüma mingeid toidulisandeid. Mis muidugi väidetavalt aitavad ärevusest koheselt vabaneda. Japp.. sest just SEE on see imeravim, mis kõiki 100% aitab. Psühhiaatrid ja psühholoogid ja arstid… Neid ei tasu uskuda, sest just NEED toidulisandid, mida see mees müüb, on need, mis tegelikutl aitavad ärevusest vabaneda.

Oh kui see vaid oleks nii lihtne… 😀

Lisaks sellele ärevuseartiklile, mille ta pmst kopeerinud on ja enda teosena esitleb, on ka teised artiklid labaselt kopeeritud. Nalja pärast vaatasin mõnd teist üllitist ta blogis ja panin googlesse, ja no SÕNA SÕNALT on need kopeeritud kuskilt mujalt. Terve tekst, no välja arvatud see toidulisandite müügi osa… Wow.. no ma võiks ka püsti panna enda superhüperravivate lisandite lehe, kus labaselt kopeerin artikleid ja siis müün nendega koos mingit jama inimestele.

Kirjutasin sinna ärevuseartikli alla kommentaari ka selle kohta, et niimoodi kopeerides teiste teksti võiks ju vähemalt autori ära mainida. Seda kommentaari pole avaldatud. Ja noh.. ega vist ei avaldata ka. Tõde oleks siis ju paljastatud. 😀

Terve see blogi on täis meelevaldseid lubadusi, kuidas see korallihunjaa peaks siis kõike paremaks tegema. Mul on sellest tegelt nii kahju, et tarbijat eksitatakse niimoodi rängalt, sest ega paljud ju ei tea ega oskagi arvata, et see mingi jama on. Ostad kalli raha eest mingeid lisandeid, mis tegelikult ei tee sittagi. Tuletan meelde, et toidulisandid ei ole terviseameti poolt reguleeritud, seega ei ole vaja lisanditel mingeid uuringuid ega teaduslikke tõestusi. Pmst iga vend võib hakata müüma suhkrutablette suurte lubadustega, sest keegi seda ei kontrolli.

Näited pealkirjadest:

“SEE ON B-LURON, SEE TOODE JAH MIS ON EESTLASED nn. HULLUKS AJANUD ! SEE ON LIHTSALT NII TOIMIV. KÕIK SAAVAD TULEMUSE. 100% looduslikud tooted”

“NÜÜD ON VÕIMALIK SUL NAGU PÄRISELT KA END ILUSAKS JUUA ! 100% looduslikud tooted – KORALLIKLUBI, KORALLIVESI, TOOTED, PROGRAMMID, CORAL CLUB, CORAL MINE”
“UNUSTA PÄIKESEPÕLETUS / KUIV NAHK JA NAHA VANANEMINE ! SUKELDU PÄIKESESSE JA SA EI PEA PÄRAST PIINLEMA PÄIKESEPÕLETUSEGA !”

Ehk põhimõtteliselt KÕIK saab ravitud just NENDE toidulisanditega… OKEI. 😀 Ja noh jõle meeldiv ka kui pealkirjad mulle blogis konstantselt NÄKKU KARJUVAAAD…

See tüüp Ahti, kes neid müüb, kellel on suurepärane oskus asju netist kopeerida ja oma blogisse kleepida, on kuidagi seotud Riina Raudsikuga. Ma googeldasin teda huvi pärast ja tuli välja selline artikkel.

Raudsik on siis see arst, kes totaalselt ära pööras ja hakkas promoma alternatiivmeditsiini. “Perearst dr Riina Raudsik väidab, et söögisooda suudab ravida pea kõiki haigusi, ja kasutab seda ­teooriat ka oma patsientide peal. Tema kirjutatud raamat soovitab venitada kopsupõletiku ravimisega ja ravida kõrgvererõhktõbe vee joomisega. Esineb ka väide, et vähki saab ravida paarinädalase aluselise toitumisega.” – EPL

Üks väidab, et toidulisandid aitavad kõike ravida, teine väidab, et sooda aitab kõike ravida, keegi kolmas joob kuskil nurgas kloori, sest väidetavalt pidi see kõike ravima. No jumala eest, inimesed! Tulge mõistusele…

Tervisetrendist leidsin sellise hinnangu Raudsiku kompetentsi kohta: “Selle “haritud” proua sõnul on kõik inimese tervisehädad tingitud keha liigsest happelisusest. Ja sellepärast aitabki soodavesi kõikide hädade vastu… isegi ärevushäireid saab ravida tassikese soodaveega… no, kas te ise ka usute sellist jama????????? Minu meelest see inimene peaks psüühilisele ravile minema… jumal tänatud, et ta enam perearstina ei tööta!”

No shit… 😀

Huvitaval kombel need inimesed, kes ajavad oma juttu sellest, kuidas Big Pharma kontrollib kõike ja inimesed on haiged, sest nad tehakse haigeks ja Big Pharma tahab raha ja vaktsiinitootjad tahavad samuti raha, on nõus maksma suuri summasid mingi MMSi või toidulisandite eest… Mis on TÄPSELT SAMA ASI. Keegi vend MÜÜB teile mingit jama, ainult et see jama pole teaduslikult tõestatud ega mingitmoodi uuritud.. Nagu kus on loogika.. 😀

Samas eks ma saan aru kui inimene on haige ja tundub nagu midagi muud ei aitaks, eks siis on kerge pöörduda alternatiivmeditsiini poole ja proovida ükskõik mida. Probleem on aga siis kui tavameditsiinist ei tahetagi abi otsida, sest aju on juba nii pestud nende umbluuajajate poolt, ning esimese asjana pöördutakse alternatiivmeditsiini poole. Kahjustades sellega enda või veel hullem oma laste/lähedaste vms tervist.

PS: Olge ettevaatlikud igasuguste uute asjade tarvitamisel ja mõelge ennem mitu korda, uurige asja kohta ja uurige oma perearstilt (kui ta just nt Raudsik pole) enne kui midagi võtma hakkate.

“Aga sul Find My iPhone oli vä?”

“Aga findmyiphone oli peal ikka? Sealt ei ole midagi näha?”

“Vabandust, aga find my iphone kaudu ei saa telefoni leida?”

“Kui iphone siis saab ju jälgida telefoni iclode kaudu”

“”… milleks mulle mõistus kui mul on iphone “-.- (findmyiphone polnud sees?)”

4dd8082075b724e59c5a831b878a49d25025e1d631dce18b11231a325b2e9251

OH MY GOD. Ausalt, kui keegi veel ütleb mulle, peale seda telefonivargust, et “a sul findmyiphone ei olnud peal või?” siis ma viskun lähimast kõrgemast punktist alla.

Tegelt ka, ma läksin meganärvi, eriti selle viimase kommentaatori peale. “Milleks mulle mõistus kui mul on iphone”… Nagu näha, siis tollel vennal endal puudub igasugune mõtlemisvõime.. sest jumal küll.. kui lollid inimesed eeldavad et teised on??

Varastati telefon ära. FAKING ESIMENE ASI MIDA INIMENE TEEB ON FINDMYIPHONE!!! 😀 JEESUS KRISTUS KÜLL. Ma ei või.

Kolm päeva hiljem, peale politseisse avalduse tegemist ja Facebooki postituse jagamist saabub mu õuele õnn nende kommentaatorite näol. Enne nende intelligentsist hiilgavat soovitust kasutada findmyiphone, ei tulnud see mulle endale mõttessegi.. Wow. Ma olen väga tänulik. Aitäh. Te avasite mu silmad.

Teiseks, kas nad ei tule ise nagu selle peale, et vargad KA JU TEAVAD mis on findmyiphone, ja sellepärast lülitavadki telefoni kohe välja?? Ei? Okei..

4dd8082075b724e59c5a831b878a49d25025e1d631dce18b11231a325b2e9251

Igatahes too mees, kes läbi lillede vihjas, et ma olen täielik idioot, kuna ma kasutan iphone ja siis väga murelikult soovis teada saada, kas findmyiphone polnud sees, ei ole just kõige teravam kriit karbis. Let me explain. Vastasin talle siis, et noh.. tead, vahel vargad nagu lülitavad iphone kohe välja just sp, et seda trackida ei saaks, siis ei ole sellest findmyiphonest sittagi kasu. See on suht üldteada fakt kõigi inimeste seas btw.

Selle peale saatis härra mulle hariva lingi, mis seletas mulle, kuidas ma saan aru, kus mu iphone oli enne kui ta välja lülitati. Ehk kuidas positsioneerida iphone, kui nt aku tühi on. Em… HOW ABOUT SEE VIIMANE KOHT, KUS MU IPHONE OLI, OLIGI SEE SAMA KOHT KUST SEE VARASTATI??? Jeerum küll.. 😀

Ma saan aru, et kõik soovivad jõle targad olla ja koguaeg õpetada, aga no kurat andke siis mõistlikku nõu, mitte täiesti kasutut jama.

Et noh jah, okei tänks. Ma nüüd tean, kus mu telefon varastati. 😀 Just sealtsamast kohast, mida ka kaamerast näha oli.. Tänud. My eyes have been opened. Politsei on selle info eest tänulik.

Kurat no küsige veel, kas findmyiphone oli peal vä… 😀

Või siis need vennad, kes ütlevad, et “peaks ikka politseisse avalduse tegema..” A TEGELT V? Kuigi nad miskipärast ei aja mind nii närvi kui need “a sul icloud ei töötand v” vennad..

Võrratud eestlased Rimis vol 2

Hiljuti üks välismaal elav eesti tuttav rääkis, et ta ei tahagi siia tagasi tulla, sest eestlased on õelad, ebameeldivad, rassistlikud jne. Ma olen kahe käega nõus, sest Taanis elamine avas mu silmad täiesti uuele maailmale, kus inimesed ei peagi pidevalt üksteisega mõlisema või kritiseerima kedagi, et end hästi tunda. Ei teagi, miks ma siin olen üldse ja tagasi ei lähe. 😀

Tänane tipphetk on jälle Rimist, kus üks härrasmees kaotas oma sita. Ehk lost his shit.

Olen mina siis ilusti järjekorras oma shampooni, paki WC paberi ja mingi eriti odava juuksespreiga (hind kukkus 2.99lt 0,59 peale!!!!). Minu ees seisab selline 40+ vanuses täiskasvanud mees, kes on oma ostude eest juba maksnud aga õiendab midagi.

Nimelt läks ta närvi, et kassapidaja ei küsinud temalt ta rimi kaarti ja ta soovis raha tagasi saada. Kassapidaja siis selgitas, et nii päris ei saa ja rimi kaart tuleb ise anda, kui seda kasutada tahad. Noh loogiline ju.. või mis?

Mees oli juba jõle närvis. Süüdistas ja sõimas vaest kassapidajat. Kassapidaja pöördus vene keeles infolaua naise juurde, kes seal suht kõrval oli kohe ja mees karjus talle et “RÄÄKIGE EESTI KEELES” mitu korda.

ESITEKS, kurat küll, keegi ei rääkinud sinuga. Ja teiseks, kui kuradi raske on võtta ISE oma rimi kaart välja ja see läbi tõmmata, nagu kõik muud normaalsed täiskasvanud teevad. Jumal küll, on sul lapsehoidjat vaja?? Mingit kaardiabistajat, kes siis vastavalt poele aitab kliendikaardi rahakotist välja võtta ja läbi tõmmata? Käsi pole otsas? Silm ei näe, kus poes oled? Pfft.. kassapidaja küsigu. Mida perset ausalt. 😀

Selle mehe käitumine oli nii ebameeldiv, et ma oleks siiralt soovinud oma WC paberi paki avada ja ükshaaval neid vetsupaberi rulle ta pihta loopida. Äkki loobib mõistuse pähe. Aga vaadake, kuna mina olen enam vähem normaalselt funktsioneeriv inimene, siis ma leian, et see käitumine oleks veidi ebaviisakas. Erinevalt sellest härrasmehest, kes leidis et kassapidaja peale alusetult karjuda on vägagi okei ja aktsepteeritav.

Igatahes jõudis minu kord ja kujutage ette, ma suutsin täiesti ise oma rimi kaardi kotist välja võtta ja selle läbi viibata. Täitsa ise! Ilma, et kassapidaja oleks palunud! WOW. Palun aplausi. Ovatsioone! Tundub, et see on tõesti tegu, mis mõne jaoks on ületamatu. Uus perspektiiv.

Pole ime ausalt, et eestist rahvas minema jookseb, kui meie ümber on sellised tolgused, kes leiavad, et nad võivad nii käituda teise inimesega. Ja see pole ausalt kaugeltki ainus juhtum. Mul on SITAKS lugusid sellest, kuidas eestlased restoranides teenindajatega sitasti käituvad, ja seda on kogunenud hirmuäratavalt palju selle kahe aasta jooksul, mil ma siin olen olnud.

Taanis service industrys töötades oli ka tolguseid, aga neid oli päris vähe. Vastukaaluks oli superpalju megatoredaid kliente, kes on säravad ja rõõmsad ja nakatavad mind ka rõõmsameelsusega versus terve eesti ühiskond, mis on täis morne, kriitilisi ja mölisevaid inimesi.

Igatahes ma loodan, et too mees pani tähele mu reaktsiooni, mis seisnes tema passimises ja kulmu kergitamises ja veidi tema üle naermises. Lisaks loodan, et ta märkas mu hääletut “what the fuck”i. Selline mõnus passiivagressiivne(?) lähenemine, sest ega ma ju ka otse ütlema ei lähe, et kle kes sa enda arust oled. Ma tulen blogisse halama. 😀

Aga lihtsalt kurvaks teeb. Kurvaks teeb see, et mõned inimesed arvavad, et võivad teisi kohelda kui väärtusetut sitta. 😦 Tahaks kõikidele kassapidajatele ja teenindajatele üldse saata palju kallistusi, sest ma ei taha isegi teada, mis inimprahiga nad peavad igapäevaselt kokkupuutuma.

Kuidas mu telefon pistuuri pandi

Kell on pea üks öösel ja mul on ülimalt kiire õhtu seljataga. Alustame aga algusest.

Ma olen vabatahtlik Pesaleidja kassitoas. See on suht mõnus koht, kus käin aitamas kasse ravida ja nende eest hoolitseda ja nii. Täna siis pidin minema aitama kassidele ussiravi tegema. See on õudne, kassid tuleb kinni püüda ja ravim sisse sööta. Vaesekesed sisisesid terve see aeg.

Ühel hetkel lähen siis telefoni vaatama ja mõtlen et kurat.. see ju oli kotis. Kus see on?  Panin kuhugi? Ma ju raudpolt mäletan, et ma panin ta kotti tagasi kui seda tund aega tagasi vaatamas käisin. Jalutan siis segaduses mööda tube ringi kui teine vabatahtlik küsib, et kas ma kaotasin midagi. Ütlesin, et ei leia telo… Et äkki varastatud?

Ta läks siis oma asju kontrollima ja leidiski, et temalt on läinud kotist sularaha, pangakaart ja id kaart. Minul aga telefon koos pangakaardiga.

Siis läks kiireks!!! Logisin sisse oma icloudi ja nägin, et telefon on offline. Noh jah, meelega varastatud, sest mul pole ta kunagi offline. Lülitati kohe välja. No hea seegi, siis vähemalt keegi ei näpi mu asju seal.

Kell oli juba kaheksa läbi ja mul oli elukiirelt vaja uut SIM kaarti endale. Sest kõik mu kontod on siiski seotud mu telefoninumbriga ja päris kurb, kui ma ei saaks hommikuni oma kontodele ligi. Teliast sain uue SIMi elukiiresti, super noh!

Ega ma muidu poleks teadnud sittagi sellest, kuidas toimida sellises olukorras ja et SIM kaardi saab kätte nii kiirelt ja et IMEI kood on vaja üles märkida enne, kui uue simi aktiveerid, aga mu sõbral varastati hiljuti telefon ja tegi täpselt sama asja läbi. Tema oma maksis muidugi 400 ja mul 750. SUUR PISAR!!!!

Telias kiirelt käidud saime instruktsiooni helistada politseisse, sest valvekaameralt oli näha, et nood vargad olid ust näppinud, seega vaja sõrmejäljed võtta. Okei no helistasime politseisse, lubati saata patrull.

Ma ausalt eeldasin, et me ootame seal sõbrannaga mingi 4-5h ja läksin oma varutelefoni tooma. Noh kes siis ei mäleta seda Pealtnägija osa, kus relvaähvardusel toimunud röövi kannatanud ootasid politseid 4 tundi. Et kui sinna polnud kiiret siis keda kotib mingi vargus, eks.

Igatahes vaevu jõudsime tagasi sündmuskohale kui öeldi, et politsei on all. POOLE TUNNIGA???? MIDA? Ma olin ausalt positiivselt shokeeritud. Ma olin reaalselt valmis tunde ootama. 😀

Igatahes hakati tunnistusi võtma. Tuleb välja, et minu puhul on tegemist kriminaalteoga, kuna kahjud on üle 200 euro. Alla selle on väärtegu. Tunnistuste võtmine võttis mingi tunnikese, lisaks sellele ka proovid. Ja politseinik oli tohutult muhe mees. Tahtis isegi kasse näha ja tundis täiega huvi. Nii armas no!

Igatahes olen ma väga positiivselt üllatunud eesti politseis. Esiteks, et nad nii kiiresti kohale tulid ja teiseks, et asjad said kiiresti ja efektiivselt aetud ja kolmandaks, et politseinik oli täitsa tore inimene.

Küll aga pole ma üldse positiivselt üllatunud inimestes, kes tulevad MTÜsse asju varastama. Või üldse varastavad. Nagu see on ikka suht new low. Õnneks on olemas videosalvestised ja proovid ja kuna politsei ütles, et tihti need on samad inimesed, kes nii teevad, siis küll nad millalgi vahele võetakse.

Peale kogu saagat läksime tuttava juurde veini jooma ja ta kasse paitama. 😀

Ma ei tea kas mulle pole veel kohale jõudnud see, et mu kuradi kallis iphone pistuuri pandi või mind ei häirigi see nii väga. Sain ju kõik asjad kiiresti aetud, uus sim, asendustelefon, kaart ka kinni pandud nüüd… (pangakaart oli telefoni tagakaane sees) Suurem torm on läbi elatud.

Ahjaa kaardiga see lugu, et inimesed palun ärge hoidke oma kaarte, eriti koos id kaardiga oma telefoniga koos!!! See on IDIOOTSUS. Sa ei saa sittagi teha kui ID kaart, telefon ja pangakaart läinud. Sa oled mittekeegi. Okei, loodetavasti ikkagi passiga mittekeegi, aga siiski!

Mul läks õnneks, et vargad nii lollid olid, et ei rottinud mu kaardihoidjat, seega id kaart ja teine pangakaart jäid alles. Aga see deebetkaart, mis oli telefoniga, see läks. Viipemaksed ka aktiveeritud ja limiit sadades eurodes kuskil.

Küll aga olen ma väga väga õnnelik oma strateegia üle hoida deebetkaardil vähe raha (ülejäänud on eraldi kontol). Mul oli seal 30 eurot, seega oli varastel võmalus viibata endale asju 30 euro eest. Mida nad õnneks siiski ei teinud. Ega ma kaarti kohe kinni panna ei saanudki, sest LHV telefoniliinid ei tööta 24/7 ja arvutile polnud ka ligipääsu, et id kaardiga sisse logida. Oleks läinud mu krediitkaart või oleks seal suurem summa peal olnud, oleks ma vast rohkem närvis olnud.

Aga jah rahast on kahju. Õnneks on iphone 7 hind langenud mingi 200 eurot seega saan uue osta odavamalt. 😀 Aga siiski. Kontaktid kõik läinud. Piltidest on kahju. Ega ma ju ei varundanud neid. Samas mis läinud, see läinud. Pigem on tüütu see kontode eemaldamine. Pean kõik accessi revokema, mis mul seal telefonis millelegi oli. Vaevalt, et keegi sinna ligi pääseb üldse, eks see tõmmatakse seal lombardis puhtaks ja niikuinii klahvilukk peal, aga noh igaks juhuks.

Sitt olukord, aga mul räigelt vedas sellega, et kaardid ja asjad alles. Mida ma muidu teeks? Ei saaks süüa osta ega midagi teha. :S Ma ja üldse tänapäeva inimesed, sõltume megalt oma telefonidest. Mõtlesin, et kurat, helistada ei saa, kirjutada ei saa, kontodesse sisse logida ei saa, pilti teha ei saa, hommikul üles ka ei ärka, sest äratust pole… Sitt seis ikka.

Okei peamised asjad said kirja pandud, pelmeenid söödud ja näe ikka elus. Küll pean läbi ajama mõne aja oma vana juustuga, mis pilte ei tee, aga noh jah. Mis seal ikka. 😀 Krdi hea et järelmaksuga ei võtnud seda telo, muidu plekiks siiamaani pisar silmis seda kadunukest.

Kes tahab võib FB ka jagada, jumal neid tonte teab, äkki tulevad hirmus tagasi. 😀 Link siin.

PS: Kellel hea hinnaga iphone7 müüa, ma olen huvitatud.

PPS: See oleks totally hilarious kui keegi sooviks mulle nüüd müüa mu enda varastatud telefoni…

Härra Mangi tšakrate avamine ja eestlaste ignorantsus

Teate ma vahel olen ikka jõle shokeeritud, mis inimesed mu ümber on. Ma muidu elan enda ilusas mullikeses ja mu headeks sõpradeks on sattunud inimesed, kes on minule väga sarnased oma maailmavaatelt ja arvamustelt. Aga vahel satun suhtlema inimestega, kes on mingites osades täielik vastand.

Tänane põletav teema on siis härra Mang ja tema “tšakrate avamised,” mis siis tähendab naise ahistamist ja nende käperdamist kasseerides selle eest sisse 70 eurot. Haige vend.

Ma veidi oksendasin kurku kui seda lugu kuulsin. Rõve tont, kes kasutab ära naisi, inimesi, kes on tulnud ta juurde ABI saama ja kes on kaitsetud, ja see vend on nii kiimas ja väärastunud, et leiab, et on okei neid käperdada. Isegi siis kui talle öeldakse, et inimesele ei meeldi kui teda puudutatakse (vt Pealtnägija terve osa).

Õnneks lõpetas Maaleht temaga lepingu. Minuarust on sellise horoskoobihunjaa avaldamine lehes üldse mõttetu ja lepingut poleks pidanud kunagi olema, aga hea, et saime nüüd lahti nii ahistajast kui pullipasast nimega “Mangi aastahoroskoop.”

Teie Veenus on paigast ära, härra Mang.

Igatahes tuleb välja, et tänapäeva Eestis (tegelikult, KUI üllatav see on…) on inimesi, kes leiavad, et ikka ohver on süüdi. Et no kurat ta ronis siis sinna ja miks ta ära ei läinud.

Miks ta lasi end käperdada?

Em… tapetult küsid ka, et miks ta lasi end siis mõrvata v?

Täielikult disregardides seda, et inimeste reaktsioon shokiolukorras on teine kui ratsionaalselt mõeldes. Paljud lihtsalt tarduvad, mõni vb annab peksa ja mõni jookseb. Aga süüdistada inimest, et miks ta siis lasi end käperdada? Sorri, see on idiootsus.

BTW Pealtnägijas üks naine ütles Mangile otse ja mitu korda, et ta ei soovi et teda puudutataks ja andis mõista, et tal on ebamugav. Noh õigluseseadjad, mis te arvate, mis Mang tegi? Jättis järele? EI. Käperdas edasi. Seega isegi kui naine ütleb ei… see ei loe. Seega selle argumendi, et “miks ta siis ei öelnud et ei taha” võite heaga ära unustada.

Miks too naine läks üldse sinna Mangi juurde? Miks ta ronis sinna puu sisse? No kuradi hea on tulla tagantjärgi ja ilma enese kogemuseta (mitte, et mul oleks sarnane kogemus, aga no mul on empaatiat veidi antud) targutama ja süüdistama.

Inimesed, PALUN olge veidi empaatilisemad. No ma ei usu, et me kõik nüüd oleksime nii “targad,” et olles kuskil võõras Lasnamäe korteris luku taga mingi veidra kiimas vanamehega, kes meid käperdab, et me koheselt ära jookseks või talle molli annaks vms. Kõige loogilisem reaktsioon ongi tarduda, sest me ei tea kui ohtlik too inimene olla võib. Ja kuhu sa ikka jooksed kui uks on lukus, paljud kannatavadki ära ja loodavad, et vähemalt ei vägistataks.

Ja siis tuleb see klassikaline kommentaar, et “a miks kõik alles nüüd välja tulevad?” Siin, kullakesed, on mu vastus väga selge.. TEIE. Teie, ohvrisüüdistajad, olete see põhjus, miks ohvrid välja ei taha tulla. Ja miks need kes tulevad, on anonüümsed.

Lugesin just pealtnägija FB lehel kommentaare, kus keegi Kristina oli väga närvis, sest ohvrid olid anonüümsed. Ju siis pole tal kedagi nimeliselt sõimata, sest nende suhtes oli ta ikka VÄGA vaenulik. No shit, et keegi ei taha oma nime ja näoga sellise lõukoerte karja ette vabatahtlikut viskuda. Selleks peab ikka eriti rumal või eriti tugev olema.

Palun öelge, kas ma olen ainus, kes leiab, et ei ole süüdi mitte ohver, vaid too ahistaja? Ja et justnimelt ahistajatega tuleks midagi ette võtta ja õpetada mehi mitte ahistama naisi, mitte pidevalt naisi õpetada, kuidas nad olema ja mitte olema peaks.

Mind teeb nii tohutult kurvaks inimeste ignorantsus, kes kui naljatledes ütlevad, et “ah ise ta ronis sinna” või et “sellised, kes seda sitta usuvad, väärivadki ahistamist” või et “ah tead ma ikka ei usu, et need naised tõtt räägivad..” No shit, et keegi ei taha oma ahistamislooga välja tulla ja kes tuleb, teeb seda pikka aega hiljem..

Inimesed võiks rohkem mõista, mitte hukka mõista.

Nüüd tuleb raudselt keegi tont ja ütleb “MANGI tuleks ju ka mõista” Em.. Ei. 😀 Vägivalda ei õigusta mitte miski.

Igatahes on mul hea meel, et see lugu avalikkuse ette tuli. Ma siiralt loodan veel natukene, et neil ohvrisüüdistajatel avaneb mingi kolmas silm ja neil tekib mingi kaastunne ja mõistmine. Mõistmine, et inimesed on erinevad ja kui kahjustav on öelda “A miks sa siis ära ei läinud”

Oeh.

fe7035af42863d14b4-82058875.jpg

Kuidas peaagu rongi alla jääda – my story

Kes sattus Pealtnägijat vaatama või ajalehte lugema, on juba kursis sellega, kui napilt inimesed pääsevad rongiõnnetusest, sest nad on kas tähelepanematud, ididoodid või suitsiidsed. Statistika ütleb, et iga rongijuht ajab kellegi alla kord kolme aasta jooksul.

Mul endalgi on õpetlik lugu rääkida sellest, kuidas peaagu rongi alla jääda. Nimelt ma ise olen alati arvanud, et ma olen hullult tähelepanelik ja olen näinud neid reklaame, mis ütlevad, et ei tohi kõrvaklappidega ja pimesi rongiteid ületada.

Meil Telliskivis on üks raudtee, kus küll ei sõida kiired reisirongid vaid suured pikad kaubarongid ja sedagi suht harva ja enamasti õhtupoole. Ülekäik jalakäijatele on autodega samast kohast, aga et saada kiiremini, saab ka paarkümmend meetrit enne seda üle minna, kus pole ülekäiku. Aga no võidab paar minutit.

Ma alati käisin sealt kiiremast kohast, sest ma ju niikuinii vaatan mõlemale poole ennem ja olen tähelepanelik kui see rong peaks tulema. Eks?

Ühel päikesepaistelisel õhtupoolikul hakkan töölt koju tulema, panen kõrvaklapid kõrva ja parasjagu valin muusikat mida mängima panna. Läksin ikka sealt kohast, kus pole ülekäiku ja olles keset raudteed jõudnud nina telefonis, sest ei ole veel leidnud sobivat muusikat, kuulen DING DING DING DING.

Oi kurat. Tõstan siis pea ja vaatan, et tõkkepuud on all ja autod kõik seisavad eemal tee peal. Ja mina passin keset raudteed. ELU KIIRESTI JOOKSEN SIIS ÜLE. See küll ei olnud napikas sellesmõttes, et rong polnud veel lähedale jõudnud (ma isegi ei soovinud vaadata tagasi, kus ja kaugel too rong oli), aga kohutav kogemus ikkagi.

Oleks ta natuke lähemal olnud ja muusika mänginud kõrvas, oleks ma tõenäoliselt ribadeks rongi rataste all. Nad küll on aeglased, seega väike võimalus on, et jõuad ära joosta, aga seda enam on sellistel kaubarongidel raskem pidama saada.

Tohutult piinlik ja kohutav olukord. Alates sellest ma aasta aega käisin õigest kohast üle, sest ma olen täis taun. Nüüd olen paar korda lõiganud, aga praegu reaalselt vaatan mõlemale poole ka. Enamasti siiski käin õigest kohast, sest no ma olen taun.

Eriti kuna ma olen NÄINUD neid reklaame, mis sõnaselgelt ütlevad, et ära hoia oma kuradi kõrvad lahti ja silmad lahti ja VAATA MÕLEMALE POOLE. Ma oleks näinud, et autod seisavad ja tõkkepuud on all. Ja oleks oodanud nagu normaalne inimene rongi möödumist.

Õppetund siit: ükskõik kui tähelepanelik sa arvad, et oled, raudteed ületatakse ainult selleks ettenähtud kohas!!

Ära ole taun nagu mina.

Räuskav tont Rimis ja vaesed teenindajad

Käisin mina siis täna rimis salatit ostmas ja ossa püha püss, seal oli üks täielik tont järjekorras. Ma ikka pidevalt üllatun, kui õudsed inimesed olla võivad. Ja teenindajatest hakkab tohutult kahju.

Nüüd siis selle juurde, mis juhtus. Olin kassajärjekorras oodanud mingi minuti, järtsus oli mingi 10 inimest, aga no lõunaaeg, loogiline ju. Minust natuke eespool seisab üks ehitusriietes mees, kes hakkab lambist räuskama, et KURAT KAUA VEEL PASSIMA PEAB LIIIGUTATE KA ÜLDSE VÕI. MA JUBA 22 MINUTIT PASSINUD KURAT. JÄRJEKORRAD IGA KORD NII PIKAD KURAT.

KURAT KÜLL.

LIIGUTA KIIREMINI END.

Kassapidaja on suht tuim, turvamees hakkas pingsamalt olukorda jälgima, mille peale mees räuskas veidi vaiksemalt edasi. PS: Ta oli KAINE.

Ma nii oleks tahtnud talle vastu öelda, et KURAT MINE ISETEENINDUSKASSASSE, aga ei mina tea, pärast annab peksa mulle veel nurgataga, selliseid psühhe ei tea kunagi.

Aga nagu tegelt ka, mis inimestel viga on??? Ma saan aru, kui sa oled EMOs ja pead ootama seal valudes 6h, siis ajab veits kettasse. Aga no isegi siis räuskamine ei aita.

Ma tõesti ei saa aru, kui sul nii kuradi kiire on, et sa ei suuda mingi 5 minutit (ei ta ei olnud sal 22 minutit nagu ta väitis) järjekorras seista, siis MINE ISETEENINDUSKASSASSE. NEED ON TÄPSELT SU KÕRVAL, millest sa aru ei saa. 😀

Tal oli ainult üks asi ka, oleks saanud kiiremini iseteeninduskassas, aga ei tal oli vaja möliseda seal kõigi ees…

Mida ta loodab, et kui ta karjub teenindaja peale, siis teenindaja on mingi “oi aitäh su insighti eest, ma tõesti proovin kiiremini, ma praegu olin meelega aeglane. suurimad tänud.”

Või on neil lihtsalt vaja oma sitta päeva kellegi nõrgema peal välja elada? Mul oli teenindaast nii siiralt kahju. Õnneks oli seal järjekorras ka mõistlikke inimesi, kes teenindajale ütlesid, et “Ilusat päeva ja jõudu ja jaksu teile!” Sest jõudu ja jaksu läheb vaja kui selliste tolgustega tegeleda.

Hea oli ka see, et kui tolle mehe kord kätte jõudis, siis teenindaja ei öelnud talle teregi. Ma seisin seal ja mõtlesn, TUBLI. Ma olen ise teeninduses töötanud ja olen sada protsenti sellel nõul, et klienti koheldakse kui kuningat, kui ta käitub vastavalt.

Ma ise olen ka närvi läinud, aga mulle pole kunagi mõttesse tulnud teenindajat nii kohelda. Või karjuda kellegi peale.

No näiteks tahtsin minna sushit sööma. Oli aja peale minek ja plaanisin selle jaoks 1h 15 min. Peaks ju hakkama saama. Astun restoranist sisse ja tellin toidu. Mida järgmise tunni jooksul ei tule, on toit. Aga mida ma nägin, olid hordides takeawayd, mis läksid välja. Ehk siis eelistati takeaway tellijaid restorani klientidele. No ajas ikka kettasse küll. Eriti kuna ma olin TUND AEGA OODANUD ja ma olin NÄLJANE ja mul oli aja peale minek.

Aga no kurat see ei ole ju teenindaja süü, et restorani protsessid nii lonkavad on. Selle asemel, et kelegagi möliseda “KUS KURAT MU TOIT ON MA OLEN JUBA TUND AEGA OODANUD” läksin ma lihtsalt minema ja ostsin Rimist kapsapirukat. No sitt tunne oli jah kui ma pidin õhtusöögiks normaalse toidu asemel mingit kapsapirukat sööma, aga no mis seal ikka.

Ainuke asi, mis ma tegin, oli review kirjutamine, et teised kliendid teaksid mida oodata. Eks ma ise ka olin loll ja ei lugenud reviewsid, sest seal oli hunnik teisi, kellel oli sama situatsioon. 😀

Nüüd siis tean.

Aga no teenindaja peale karjumine… See on ikka mölakuse tipp. Ausalt oleks nii tahtnud seda räuskavat meest Rimis iseteeninduskassasse suunata, aga siis ma oleks kuskil kraavis läbipekstuna praegu ma arvan. 😀 Selle asemel, et temaga isiklikult möliseda, elan ma end välja oma blogis, nagu normaalsed inimesed.

Tegelikult kui nüüd mõelda, siis mul on kahju selliste inimeste lähedastest, sest kui see mees juba kassapidajat nii kohtleb, kuidas ta siis veel oma naist kohtleb? Kui isegi poes ei suuda enda viha taltsutada, siis ma ei imestaks, kui ta kodus ka harrastaks eesti rahvussporti – naisepeksmist. :S

Ärevus ja sellega elamine

I scream, you scream
We all scream, cause we’re terrified
Of what’s around the corner” – T.J.

Minu jaoks on ärevus olnud osa mu elust alates sellest, kui ma mäletan. See on minu jaoks olnud nii tavaline elu osa, et ma isegi ei teadnud, et sellel on nimi ja sümptomid. Ma arvasin, et kõik elavad niimoodi. See on minu reaalsus. Senimaani on minu jaoks olnud igapäevane muretseda ja pead vaevata erinevate asjadega. Kas siis teised ei harjuta telefonikõnesid ette? Kas teistel ei hakka käed värisema ja süda kloppima sellest, kui nad peavad kuskil oma nime ütlema? Jah? Ei? Need näited muidugi ei ole kaugeltki ainsad, mis ärevusega kaasas käivad.

Lõpuks leides ühele suurele osale oma elust nime – ärevus (ärevushäire) – saan ma aru, kui paljud asjad sellega seotud on. Sümptomid ja tegevused, mida ma senimaani pole sellega seostanud. Nii füüsilised kui psüühilised. Aju on alati pidevas töös, koguaeg ma mõtlen millelegi, muretsen millegi üle või plaanin midagi. Plaanimise all pean siis silmas seda a la “Kui keegi tuleb automaadiga, millised oleksid võimalikud pääseteed?” “Mida ma teen, kui juhtub tulekahju, kus on pääseteed?” “Mis saab, kui..” “Äkki, äkki, äkki.” Füüsilised sümptomid on näiteks pidev pinge kehas, surisevad/külmad käed ja jalad, südame vahelöögid ja õhupuudustunne. Mis muidugi omakorda suurendavad ärevust, sest eriti südame ja hingamisega seotud sümptomid tekitavad tunde, et ma suren siinsamas maha ka.

See on vaid üks osa ärevusest. See deemon varjutab ka teisi elu külgi. Osa ärevusest on sotsiaalne ärevus. See on mul huvitaval kombel ajaga paremaks läinud, kuid ta on siiski mingil määral ikka veel mu elu osa, aga mitte nii rängalt, kui varem. Ma ei suutnud kunagi kuhugi üksi minna. Ma ei suutnud helistada inimestele, keda ma ei teanud, näiteks kuhugi teenindusse.

tumblr_o2yn2nHVJS1tqlnxoo1_500.jpg

Siiamaani mäletan ühte episoodi aastad tagasi, kus mu ema ei saanud millegipärast minu eest arstile helistada ja mul oli kaks kõige õudsamat valikut: helistada ise üksi arstile või surra maha selle valu kätte, mis mul oli. Paljud mõtlevad, et no mis see nüüd ära ei ole.. Võta telefon kätte ja helista. Minu jaoks olid need kaks samaväärset valikut. Ära surra või võtta kätte telefon, ma isegi mõtlesin selle üle natuke ennem, siis sain ikka aru, et natuke loll oleks siiasamasse maha surra lihtsalt sellepärast, et ma siiralt ei julge helistada. Ma nimelt kardan tohutult suremist, võta nüüd näpust eks.

Mõni võib kutsuda seda ülemõtlemiseks, ma kutsusin seda samuti nii, enne kui ma sain teada, et sellel häirel on nimi. Sellel on nimi, sümptomid ja teised inimesed sama reaalsusega. Ja ma ei pea nii elama. Ja nemad ei pea nii elama. Oma mõistuse ahelates pidevalt muretsedes ja üle mõeldes.

tumblr_mt2me4otZl1rvfh0po1_r1_1280

(Source: zestydoesthings)

On perioode, kus ärevusmeeter on nn põhjas. Need on väga väga stressirohked perioodid ja mu ärevus lausa toitub sellest. Sellistel aegadel lisanudvad igasugused uued ja “huvitavad” tunused. Muidugi on ka perioode, kus ärevus on madal. Noh nii madal, kui ta olla saab, olemas on ta ju ikka alati ja pidevalt. Ära ei ole ta läinud juba aastaid. 😀

Tõele au andes, on mu ärevus üleüldiselt vähenenud. Kurb mõelda, kui kõrge see igapäevane ärevustase siis vanasti oli. Nüüd ma ei karda inimestele helistada ja ei pea oma nn safety person’it igale poole kaasa vedama, sest muidu ma lihtsalt ei läheks. Nüüd ma ei plaani nii hullult iga oma sammu ette nagu vanasti. Vähemalt nüüd ma tean, et sellel on nimi, see ei pea olema osa mu igapäevast, vaid seda saab ravida.

Teadvustamine, et ärevushäire on reaalne häire ja sellele deemonile nn nime ja näo andmine on üks samm normaalsema elu poole. See on  osa minust, millest oleks tore lahti saada. Ärevushäirega saab elada, aga veelgi parem oleks ju ilma selleta. Huvitav, milline see “normaalne” elu üldse siis endast kujutab?

Ma loodan, et see tekst aitab tõsta inimeste teadlikkust vaimse tervise teemadel või aidata mõnel inimesel jõuda järeldusele, et see, millega nemad elavad, võib-olla ongi ärevushäire ja sellele on väljapääs. Ja selleks väljapääsuks on psühhoteraapia. Me ei pea elama nende deemonite lõksus!

Kui keegi tahab lähemalt teada minu kogemusest või rääkida enda omast, siis mulle võib alati kirjutada kas kommentaaridesse või isiklikult. Ning lisaks oleks huvitav teda, paljud inimesed sama probleemiga maadlevad.

MURETSEMINE EI VÕTA HOMSELT KURBUST, VAID TÄNASELT JÕU – peaasi.ee

PS: See postitus on mul valmis kirjutatud juba kaks aastat tagasi, miskipärast suutsin ma ta avalikustada alles nüüd. Tekst oli kirjutatud ka ajal, kus ärevus oli suht põhjas. Ta käibki niimoodi üles alla ja see on okei. Hetkel on ta suhteliselt madal õnneks. 😀