Kuidas osta autot?

Ma sain siin üleelmisel nädalal load. (Kes krt need andis mulle) Mul on autoostu plaan juba pikalt olnud, sest mida ma neid lube ikka hoian kui ei sõida. Ma ei sõida iga päev, absoluutselt mitte. Ma elan Tallinna kesklinnas ja mul läheks 10x kauem aega autoga sõites kui jala minnes enamus kohtadesse nagu poed ja jõuks jne.

Küll aga oleks vaja vahepeal teha pikemaid sõite nt maale või kellelgi külla või ükskõik kuhu niisama, kasvõi randa!

Eks ma olen seda auto24.ee sirvinud juba mitu kuud, et silma peal hoida. Plaanisin algul läbi ajada umbes 3000 euroga, aga lõpuks see summa kahekordistus, sest noh mida rohkem maksad, seda parema auto saad. Ma nüüd ei räägi, et mul ÜLIMUGAVAT autot vaja on, sest ma ei jaga mingit matsugi asjadest nagu vihmasensorid (wtf). Aga mingi okei auto, mis pole väga vana (väga vanade autode turvalisus õnnetustes on halvem ja see on mu suurim hirm matsu panna maanteel kellegagi.) Jah, ma vaatasin turvateste. 😀

Igatahes minu tänane päev on olnud täiesti uskumatu.

Ma nägin ühte kena Peugeoti, küllaltki ok hinna eest ja mõtlesin, et ok, proovisõitu võib ju ikka teha. See oli ÜLEEILE. Proovisõit oli täna. Proovisõit oli mul lasnast mustakale, kus ma käisin töökojas, et lasta auto üle vaadata.

Ma tahan siinkohal tänada kõiki sõbrannasid, kes oma mehi ja vendi ja tuttavaid piinasid sellega, et vaatasid minu saadetud kuulutusi üle, et mis on ok auto ja mis mitte, sest ma ei jaga muhvigi sellest maailmast. Ma mõtlesin ausalt, et ma olen nii üksi oma teadmatuses, aga krdi ägedad naised olid pealehakkamist täis ja nii saigi kõik orgunnitud nii, et sorteerisime terad sõkaldest ja saime ülevaatuse aja ka kinni pandud.

Töökojas vaatas sõbranna vend auto üle ja ütles et piduriklotsid vaja vahetada (mis nagu ma kuulsin on tavaline kuluosa, vahetatakse kord paari a jooksul), aga muus osas igati viisakas auto. Üritasime siis veidi tingida, aga ei andnud väga. 😀

Mõtlesin, et no viisakas auto, kõik asjad nagu okei, lööme käed.

Ja BAM MUL ON AUTO.

Screenshot 2020-01-31 at 10.19.40

Ma ei osanud muhvigi teha, allkirjastasime lepingu ja andis mulle selle registritunnistuse misiganes ja võtmed ja palun. 😀

Ma siis mingi 10 min vahtisin autos endaga tõtt, et mis kurat toimus. Ma sain auto? Miks keegi mulle auto müüs? Ja miks ma load sain? Mis toimub? Ma mingi suur inimene???

Võtsin siis suuna ARKi poole, et end seal registreerida. Vahepeal käisin tanklas tankimas.

Mina tanklas:

84093621_187065342682780_93166426289864704_n

Tanklad on üks mu suurimaid hirme, ma ei oska seal midagi teha. Kas kaart käib enne või pärast tankimist? Miks bensiini ei tule? Miks see automaat karjub mu peale? Mis toimub? Kus ma olen? Aaaaah.

Sellega ühel pool, läksin ARKi ja sain end ülikiirelt omanikuks registreeritud. Mina ja omanik. OMANIK. Ma ei oma mitte midagi peale jalgratta ja ärevuse ja nüüd on mul auto?

Koju jõudes suutsin veel hingehinda maksva kindlustuse ära teha.

Nagu kas võib veel rohkem täiskasvanu olla, kui mina tol päeval? Äkki ostaks siis juba korteri ja võtaks laenu, abielluks ja saaks kaks last. 😀 Uskumatu värk. Ja täiesti ISE sain hakkama!

Esimesed sõidud

Mulle anti siin miskipärast hiljuti load ja sain siis lõpuks üksi seda autosõitu proovida. Mul ei ole oma autot, aga meil on pere auto, mida ma kasutada võin vahepeal. See on selline madal väike autokene, mis on mingi aastakümneid vastu pidanud.

Esimene ülesanne oli parklast välja saada. Üksi on hea sõita, sest pinget, et keegi vaatab sind, pole, aga seekord oli mu ema kullipilgul jälgimas minu 5-minutilist püüdlust sealt parklast väljuda.

See tehtud, suutsin sõita sõbranna juurde, kellel vist elutahe puudub, kuna ta oli nõus minuga sõitma ja läksime edasi ühele üritusele. Ma parkisin auto parklasse ja unusasin ära kus ta on.

Peale üritust oli kell mingi 11 ja kujutage ette, meil oli nüüd vabadus otsustada, et läheks hessi. Because we can. Üritasin seal siis jälle parkida end kenasti joonte vahele aga sõitsin natuke liiga ette, et pidin tagurdama. Tagurdamine miskipärast ei töötanud nii nagu pidi ja mõtlesin, et okei, savi, las jääb.

Hakkavad siis sõbrnjed autost välja astuma kuni üks ütleb, et “Piia, auto liigub.” Ups. 😀 Igatahes gravitatsioon tegi oma töö ja auto veeres kenasti sinna kuhu ma algselt tagurdada üritasin. Win-win.

Järgmisel päeval pidin ka kuhugi sõitma ja linnas parkimiskoha leidma. Vot see on mu jaoks katsumus, sest ma ei soovi 100% mingit külgboksi tegema hakata, seega mu parkimine nägi välja nii, et leian umbes 500m raadiuses sobiva koha tänaval ja pargin sinna end ära. Astun autost välja ja hakkan kõndima ja näen, et eespool ka palju kohti. Kõnnin tagasi ja sõidan siis veidi lähemale, pargin jälle ära ja hakkan kõndima. Ja nii uuesti ja uuesti. 😀

Kuni ma leidsin end tupiktänavast ja pidin end ümber pöörama. Selle käigus jäin ma kuhugi auku kinni ja ei saanud end sealt koheselt välja. Mõtlesin, et no siia ma siis jään, pooleldi kellegi aias ja pooleldi tee peal. Õnneks sain lõpuks välja…

Järgmisel päeval otsustasin minna Tallinnast välja metsa. Ütleme nii, et kiiresti sõita on veider ja peaagu kõik sõitsid minust mööda, mis on okei. Ma ei soovi teha ühtegi möödasõitu, sest hoolimata depressioonist, on vähemalt mingitel hetkedel mu eluke mulle kallis.

Suutsin kuskil Vääna-Jõesuu suvilate vahel ära eksida, sest Waze ajas täielikku iba mulle. Tagasiteel tegin oma elu teise tankimise. Esimene oli mingi 10a tagasi koos sõiduõpetajaga ja ma ei mäletanud muhvigi.

Igatahes nii ma nagu lollakas üritasin aru saada, kuidas tankimine käib ja kus ma maksan ja millal ma maksan. Tuleb välja, et ma pean enne panema kõik oma pin koodid ja alles siis saab tankida. Kah kogemus. 😀

Siiski.. ma tunnen end sõites iga korraga veidi paremini. Et lootust nagu on, aga siiski peamiselt sooviks seda teha tühjadel teedel.

Kui palju maksab autokool?

Mõtlesin, et löön kokku kõik oma lubadega seotud kulud ja vaataks siis, et palju see kõik kokku läks maksma.

Ma alustasin autokooliga 2019. a mai kuus. Tegin teooriaeksami ära juuni keskel ja siis pidasin pikema pausi enne sõitudega alustamist, sest suvel oli palju tegemist. Sõitma läksin novembri alguses. Sõidutunde oli ettenähtud 20. Lisasõidutunde võtsin vist kaks (2×45 min).

Kõik kokku ehk autokool, ARK, sõidutunnid, õppematerjal liikluslab.ee’s (SOOVITAN!) läksid mul: 592 eurot.

Kogu see summa jaotus kenasti perioodile mai-detsember, ehk kokkuvõttes ei olnudki nii surmav. Mis mul seal puudub ja mis on ka küllaltki kallis on see esmaabikursus + libeda ja pimedasõit. Need olid mul ennem tehtud (eelmises autokoolis, mille ma lõpetasin 8a tagasi), THANK GOD.

Lisaks sain teada, et selle aasta veebruarist lähevad autokoolid kallimaks. Aga ma märkasin ka ühte ülihead punkti: “Aprillis lisandub võimalus registreerida ennast riiklikule teooriaeksamile kohe, kui autokoolis on teooria osa lõpetatud. Seega ei pea enam ootama, et kõik õppesõidud saaksid sõidetud. ”

Ma ei suuda uskuda, et see kadalipp on mul nüüd läbitud, huuh. Lõpuks!

tenor

Elas üks väike lind, kuni…

Ma olen kaua kaua tegelenud laste hoidmisega ja mulle täiega meeldib see. Nii ka ühel kenal õhtupoolikul lähen mina lapsi hoidma. Kõik on väga tore, sätin siis lapsed magama ja hakkan unejuttu lugema.

Unejutu raamatuks on seekord lood loomadest. Mõtlen, et oh kui armas. Selles peatükis, mida mina ette lugesin, oli juttu punakrae püüdest (ma ei tea, kas see on liik kui selline, aga seal oli püü nimega Punakrae.)

Lugu algab väga armsalt. Kanada metsas, Ontario järve lähistel elab emapüü koos kümne lapsega. Lapsed need õpivad ema käest eluks vajalikke asju ja läbi aasta kasvavad ja iseseisvuvad seal kaunis metsas. Siis tuleb neil mingi ümberpaiknemisperiood ja selle jooksul jäi sinna metsa alles ainult üks lastest (pülejäänud lendasid ära kuhugi).

Siis see püü, nimeks Punakrae, leidis endale naise. Said selle naisega 10 väikes püü-last ja hakkasid neid kasvatama. Kuni tuli jahimees. Kes tappis laste ema ära ja trampis pooled lapsed surnuks.

Isa siis leinas ja elas ülejäänud pooltega edasi kuni tuli talv. Talve ajal nad jäid kõik lumekooriku alla kinni kus siis isapüü püüdis end päevi välja toksida kuni see tal lõpuks õnnestus, aga kõik ülejäänud lapsed peale ühe olid lume alla ära surnud. Kevadel sulasid nende nälginud korjused välja.

download

Siis isapüü ja allesjäänud lapspüü lendasid kuhugi kaugemale, et rahu nautida. Sinna tuli aga jahimees, kes tappis selle lapspüü ära. Isapüüd ta veel kätte ei saanud, aga tema jaoks pani ta üles lõksud.

Isapüü jäi sinna lõksu kinni ja rippus niimoodi nööri otsas nälgides ja surma soovides mitu päeva kuni tuli üks kull, kes ta siis ära tappis.

Loo lõpp oli selline, et seal kaunis Kanada orus Ontario järve ääres ei ela enam ühtegi püüd ja kevaditi ei kuule nende põristamist (mingi hääl, mis on nagu nende laul).

Et jah.. head ööd siis, lapsed.

Kuigi nad ei teinud väga teist nägugi, aga ma siiamaani kergelt häiritud sellest loost. What a turn of events.

Viimane kord ehk sõidueksamist

Täna jõudis kätte päev, kus mul oli ARKi sõidueksam. Ma juba mitu kuud ootasin seda päeva, et siis läbi kukkuda, sest mingi statistika ütleb, et ainult 42% õpilastest saab sõidueksami esimese korraga läbi ja ma nüüd nii andekas ka ei ole, et ma nende hulka peaks kuuluma.

Sellegipoolest tuli hommikul selline närv sisse, et ma oleks tahtnud lihtsalt oksendada. Õnneks am seda siiski ei teinud ja läksin bussiga ARKi poole. Kohale jõudes suunati mind istuma, et oma eksamineerijat oodata.

Minu kõrval istusid kaks naist, kelle eksamineerijad tulid enne minu oma. Eksamineerija siis küsib ühelt neist, et “No, kas olete sõiduks valmis?” ja naine vastab rõõmsalt, et “Jah, see on mul juba viies kord.” 😀 Ma siis istun seal ja mõtlen, et see olen mina umbes augustis kui ma oma eksamit viiendat korda tulen sooritama.

Käin siis kiiresti vetsus ära, kus ma avastan enda näost eriti suure vinni ja mõtlen, et kena päeva teilegi. Tagasi ootesaalis püüan kiirelt oma Tallinna ringide piiblit avada, aga ma ei jõua, sest juba on minu juures eksamineerija.

Küsin enne autosse istumist, et kas ta tahab, et ma teeks autole visuaalse kontrolli ka (sest osadelt seda ei ole nõutud) ja ta ütles et jah. Ma nüüd täpselt ei teadnudki, mida ma vaatama pean, aga rehvid olid nagu täis ja sellega tillist ei tõmmatud.

Autos sätin end paika, üritan nagu opakas aru saada, kus mis on, sest neil on seal Maanteeametis mingid uued autod koos vihmasensoritega, mida ma pole elu sees näinud. Väga fancy värk igatahes. Seletab mulle, et ootab kolme asja: ohutut sõidustiili, autotunnetust ja kolme harjutust, mida ta hiljem täpsustab. Esimese korraga suretasin auto muidugi välja. 😀

Hakkasime siis sõitma ja otseloomulikult ei pääse keegi sellest Ehitajate tee ringist, sain sellega kuidagi kogemata hakkama ja võtsime suuna Õismäe poole, kus on mingi miljon haiget ringi. Samal ajal mõtlen, et no kurat, oli meeldiv 10 min, aga eks ma siis lähen uut aega panema. Aga näe kuidagi sain nende Õismäe ringidega ka hakkama.

Kogu sõidu ajal ma püüan olla ettevaatlik ja mitte sõita nagu nahhaal ja kiirustada nagu ma sõidutunnis kuuldavasti sõidan, kuni eksamineerija ütleb, et teeme peatuse. Peatuse point oli siis see, et krt ma nii aeglaselt sõidan, võta kokku end. 😀 Okei, tuleb siis agressiivsemalt sõita.

Naasesin tagasi oma vana nahhaali stiili juurde ja läksime maanteele. Ma ausalt-öeldes ei tea ka kus me olime, aga kuskil seal Tabasalu ja Harku kandis. Pidin siis mingil hetkel tegema maanteelt vasakpöörde (kerge flashback toimus seoses selle Saaremaa õnnetusega ja lõin endale risti ette, et keegi idikas mins nüüd siin surnuks ei sõida) ja läksime kuhugi kõrvalteele, et seal harjutusi sooritada.

Esimene oli piiratud alal tagasipööre. Ma higistasin selleks ajaks nagu siga. Õnneks oli kaks katset ja ma sain esimesega hakkama. Siis pidin tagurdama otse, mida ma pole varem teinud kunagi aga sain ikka hakkama (sest no tegelt pole see ju väga raske.)

Edasi võtsime suuna ausalt-öeldes ma ei tea kuhu ja eksamineerija ütles, et püüame siis Tallinna üles leida. Pidin tunnistama, et ma ei tea kus pärapõrgus me oleme, aga silt aitas mind Tallinna otsinguil. Sain teada, et me oleme Harkus. Vaadake, mu bussid sinna ei sõida, mul pole aimugi milline Harku või Tabasalu on. 😀

Siis pidime kuhugi parklasse minema ja parkima. Ma kuidagi parkisin end siis ära joonte vahele, mitte nüüd just väga keskele, aga eksamineerija ütles, et kuna kedagi siin pole, siis on okei. 😀

Ja edasi võtsime suuna tagasi ARKi poole. Ma ikka higistan nagu siga, sest nagu said kõik asjad tehtud, aga samas äkki nad ei ütlegi, et kukkusid läbi enne kui tagasi ARKis? Igatahes tagasi parklas rääkis eksamineerija, et ikka väga aeglaselt ei tasu sõita ja parklas tuleb suunatuld näidata manöövritel ja püüda hoida paremale poole.

Ma samal ajal mõtlen, et okei, no vähemalt järgmisel korral tean, mida oodata, kuni ta ütleb, et “siiski loen eksami sooritatuks.”

Ma olin ŠOKEERITUD. Esimese korraga? Kuidas? Ma olen läbinud umbes 22 sõidutundi ja see on kõik. Ja ma oskan sõita? Samas tõesti ma ei tekitanud liiklusohtlikke olukordi ja noh.. see ju ka asi. 😀

Igatahes tere, mul on load. Täiesti sürreaalne. 😀

82368447_2891708667517359_6080938397029892096_n

See aasta polnudki kõige hullem..

Hehee, ühinen ka nüüd kõigiga, kes teevad oma aastale tagasivaateid. Alguses mõtlesin, et mis mul ikka kirjutada, tundus nagu suvaline aasta olevat, aga kui nüüd pikemalt mõelda, siis toimus ikka päris palju.

Kui 2018 oli küllaltki kohutav, siis võin öelda, et 2019 vast nii kohutav ei olnud (vb tänu antidepressantidele..). 😀

Aasta algas mul töötuna. Iseenesest oli see omamoodi hea kogemus, et ma nägin, et minusugust inimest taheti küll palgata ja ju ma siis nii mõttetu s*tt ka ei ole. Juba päev peale eelmisest töökohast lahkumist alustasin uuel tööl. Nüüdseks, pea aastahiljem võin öelda, et olen ülimalt rahul. Töö on äge, vastutust on rohkem ja võimalusi ülipalju.

Teiseks ma kolisin. Aga see pole väga suur asi, sest ma olen harjunud kolima ja püüan niigi elada küllaltki minimalistlikku elu, et vajadusel saaks kaks kohvrit kokku pakkida ja minema tõmmata. Väike lisafakt, ma olen iga jumala kord kolinud kilekottide, kohvrite ja bussidega. 😀

Siis järgnesid väga intensiivsed tantsutrennid ja tantsupidu. See oli ikka megastress, sest meie treener ei olnud just kõige meeldivam inimene, kui nii võib öelda. Ma sain trauma ja ei soovi rahvatantsu enam silmaotsaski näha. Kui nüüd positiivsemat poolt otsida siis vähemalt ma õppisin enda eest seisma. Kes soovib mu piinadest lugeda, siis kogu saaga leiate siit.

Aasta teine pool kuulus reisimisele ja autokoolile. Käisin nädala Kreetal, nädala Saksamaal, Dublinis, Berliinis, Helsinkis… Autokooliga sain aasta lõpuks pmst ühele poole, maanteametiga veel  mitte. 😀

Ma seadsin endale selleks aastaks kolm eesmärki: veeta aega perega, sõpradega ja reisida ja need kõik said täidetud. Ma ei tea, kas ma üldse tahan järgmiseks aastaks eesmärke seada. 😀

Selline ta siis sai. Üks päev on veel aasta lõpuni jäänud ja oi kurja kui nüüd peaks mingit jama lendama viimasel päeval, siis seni okei tundunud 2019 tõmbaks ikka täiega tillist.

ClassicInconsequentialBobwhite-max-1mb.gif

Uuesti roolis

Peale esimest sõidutundi ma ausalt ei mõista, kuidas ma 8 aastat tagasi sõidukooli eksamid läbisin. Istusin autosse ja ma ei mäletanud muhvigi sellest, kuidas näiteks istet sättida (no oma mugavuse järgi ju paned end paika? :D). No vaevalt kogenud autojuhid seda isegi mäletavad, aga ARKi eksamil nad tahavad näha, et juhid oskavad end reeglite järgi istuma sättida. Sest jah, sellistele asjadele on reeglid. 😀

Esimene tund läks päris halvasti. Või noh, mis halvasti, pigem oli see alla mu enda ootusi, ehk auto suri välja mitu korda ja märke oli raske märgata. Pole ju ammu sõitnud, uus auto tagumiku all, ja aju on kõik need kunagised teadmised kuhugi kaugele ajusoppi eest ära lükanud. Kedagi ma alla ei ajanud, seega väga hullusti ka ei läinud.

Teisel korral juhtus midagi uskumatut. Mu aju oli end kokku võtnud ja kuidagi kõik varasemad teadmised (peaaegu) sealt kaugetest ajusoppidest välja tõmmanud ja ma kohe tundsin, et sõit sujus palju paremini. See oli nii veider, nagu öö ja päev esimese sõidutunniga.

Kahekümnendaks tunniks olen juba saavutanud enesekindluse (mitte täieliku, aga osalise :D). Ma ei tea, on see vanusega kaasnev või kogemusega, aga 17aastaselt ma küll ei tundnud end roolis nii hästi kui praegu. Ma ei ole enam nii hirmunud ja mul on tekkinud ka mingi autotunnetus, millest varem ma ei saanud muhvigi aru, kui sellest räägiti.

Igatahes minus on tärganud väike lootusekiir, et võib-olla ma saan siiski load kätte varsti ja mitte aasta pärast, ning võib-olla ma ei pea ARKi eksamit 10 korda läbi kukkuma (päris tõsiselt mõtlen, see ei ole liialdus) enne kui load saan. Esimese korraga ma muidugi läbi ei saa, seda ma ei loodagi. Aga võib-olla viienda korraga äkki joppab?

Ringteed on kõige raskemad, need nagu tuleb lihtsalt pähe õppida, muudmoodi ei saa. Ülejäänud asjad juba nagu vaikselt lähevad täitsa okeilt, aga need kuradima õika ringid, kill me.

Aa ja see on ka üliraske, et  kõik teised juhid sõidavad nagu viimased nahhaalid ja mina pean siis ülikorrektselt sõitma. Väga raske on nii, kui eeskuju täiesti puudub liikluses. Kiiruseületamised on pigem reegel kui erand, suunatuld pole vist mõni elusees kasutanud, jalakäijad – need võiks end üldse põlema panna, pidevjooni ei märka keegi, punane foorituli tähendab, et sõida kiiremini…

Et noh, palju raskem on selliseid asju meeles pidada, kui keskkond mu ümber soosib täiesti vastupidist käitumist. 😀

Mu ripsmed on rikutud – lash lift feil

Ida-Euroopa stiil is getting to me. Ma pole veel kunstküünteni jõudnud, välja arvatud geellakk, millest tekkis mu eluaegne allergia, aga see selleks, kuid ma proovisin sellist asja nagu lash lift. See on siis ripsmete püsikoolutamine ja värvimine.

Ma tegelikult ei kanna väga meiki igapäevaselt. Enamasti ma ei kanna üldse meiki, vahel ainult, kui tunne on õige ja tahtmine on peale tulnud, siis teen sellise basic meigi. Küll aga mõtlesin, et äkki prooviks ripsmete püsikoolutamist, et siis näeks välja nagu ripmsed oleks värvitud, aga tegelikult ma siiski magasin 5 min kauem. 😀

Panin siis ühte ilusalongi aja, väga ei uurinud selle lash lifti kohta ja läksin kohale. Tehti kenasti ära, mingeid probleeme tol hetkel ei esinenud.

Koju tulles tunnen, et ripsmed nagu käivad vastu lauge. Mul on sellised madalad laud ka (tänks geenid…), et ma ei pööranud väga tähelepanu sellele. Hiljem vaatan lähemalt peeglisse ja osad karvad on ikka väga krussis. Nagu nad on endale ringi peale teinud ja lähevad juba uuele ringile krussis.

See oli kergelt shokeeriv, aga mis oli kõige shokeerivam oli siis kui ma järgmine päev ripsmetušši kasutasin. Siis oli ikka pea iga karv oma suunda, mõni üles, mõni alla, täielik anarhia oli käimas. Silmanurgas mõni karv üritas eemalduda minust täielikult.

img_20191218_173048.jpg

Mis kõige toredam on see, et need krussis karvad lähevad veel rohkem krussi kui nad mu silmalau vastu käivad. Nii ma oma väärakate ripsmetega terve päev käisin vältides peegleid sest seda õudust ei taha keegi näha.

Tegelikult ma saan aru, et ega keegi teine peale minu mu ripsmetele eritlist tähelepanu ei pööra ja kõigil on või vähemalt peaks olema pohhui kellegi ripsmete krussidusest. 😀 Aga endal on ikka natuke jube näha seda.

Veelgi õudsem on mõelda, et jõulud ja uusaasta on tulemas ja sellistel üritustel tehakse tavaliselt pilte ja mina oma kaoses ripsmetega jään seda jõuluõhtut niiviisi siis meenutama. Seda nüüd ka ei tahaks, kuigi ma enamus ajast võin ju käia oma sassis ripsmetega, sest kui ripsmetuši peale ei pane, ei ole väga midagi märgata kui just luubiga uurima ei tule.

Seega läksin poodi ja ostsin hunniku feik-ripsmeid, mida ma pole juba aastaid kandnud. Varasemast tiinekaajast on mul mingisugune kogemus olemas, seega peaks nagu veiidike oskama seda värki. Samuti mäletan, et need pussitasid mind pidevalt silma. Pildi jaoks ju võib veidi silmapussitamist taluda.

Igatahes minu point on see, et olge ettevaatlikud lash liftiga. Ma kuulsin, et see nn ülekoolutamine või valesti tegemine on küllaltki levinud probleem ja häid tegijaid on raske leida. Eks see probleem laheneb iseenesest kui uued ripsmed kasvavad ja midagi hullu ju pole, need on ainult ripsmed! Siiski, uurige enne teiste kogemusi (ma ei uurinud 😦 ).