Tagasi normaalsusesse?

Tundub, et eriolukord on läbi saamas, sest mu maja parkla on jälle autosid täis. Kõik panid ajama suht märtsi lõpus ja nii mõnus tühi parkla oli. Lisaks on Coopi ja Selveri epoodides vabu aegu, mida pole ammu näinud. Vist hakkab normaalsus saabuma. 😀
Mis ma muud siin teen kui kokkan ja lahendan ristsõnu. Kokkamisest nii palju, et üle pika pika aja tegin küpsisetorti ja see tuli täitsa söödav minu standardite kohaselt. Ma nimelt olen väga valiv igasuguste küpsetiste ja tortide puhul, päris iga asi hea meelega alla ei lähe, isegi kui see mu enda tehtud.
Täna proovisin teha taimset kalasuppi, mille retsept on mul salvestatud juba ammusest ajast, aga pole teha jõudnud. Uusi retsepte on äge katsetada, aga nad tekitavad ka kergelt paanikat.
Nimelt seal kalasupi retseptis oli vaja lisada norilehed keevasse vette ja siis 15 min hiljem need välja võtta. Ma siis 5 min peale keema ajamist vaatan, kuidas mu supike elab ja kõik norilehed kadunud ning supp näeb välja kole ja hall. Mis valesti läks, help? 😀
Üks tore asi selle karantiini puhul on see, et mul on auto ja load ning ma saan igale poole sõita.
Sõitmine läheb ka aina paremini. Kui ma esimestel kordadel juba 80ga sõites värisesin nagu haavaleht, siis nüüd sõidan nagu normaalne inimene. Vaatan teisi vahtralehekesi, kes sõidavad haavalehe värina stiiliga ja elan neile kaasa.
Nii see eluke siis veereb siinmail.

Inimene vist harjub kõigega

Mulle tundub, et sellest kodus passimisest on saamas uus normaalsus. Mina vähemalt olen viisakalt kodus olmud kogu see aeg.

Kodus istudes olen avastanud uued ja vanad hobid nagu näiteks kokkamise, värviraamatute värvimise, ristsõnade lahendamise ja ka lugemise, milleks nüüd on aega oi kui palju.

Ristsõnad on vast kõige vahvamad. Viimases ristsõnas oli vaja leida vastus järgnevale: “Väike kopsuvähi tekitaja”

See oli sigarillo. 😀

Siis oli veel “Tsakrate avaja” ja vastus oli Mang.

Hiljuti nägin unes, kuidas ma käisin MyFitnessis trennis. Ma tavaliselt käisin seal rühmatrennides, aga nüüd käisin unes jõusaalis, sest minu unemaailmas olid rühmatrennid ikka veel viiruse pärast suletud. 😀

Lisaks nägin ühel õhtul unes, kuidas ma käisin juuksuris. Sellele järgneval ööl nägin juba seda, kuidas ma ise oma juukseid värvisin. Ka uni kohaneb karantiiniga. 😀

Poodi satun ka. Puuvilju korjan nagu koera kakat kevadisel päeval. Kilekott kätte ja sellega siis hakka neid õunu kokku korjama, et jumala eest ei puutuks seda palja käega. 😀 Õnneks poed on kaupa täis, inimesi ka väga pole ning igal pool on kätedesod ja isegi kummikindad.

Muudel teemadel… Candy Crush pakub lõpmatuid elusid, seega ma olen karantiinis läbinud juba üle neljasaja leveli.

Õues käin nii jalutamas kui rattaga sõitmas. Ma olen kogu oma koduümbruse risti ja põiki läbi jalutanud, tekib juba tahtmine kolida.

Aeglane surm – koroonapäevik

See kodus passimine ajab vaikselt hulluks juba. Ma olen inimeste inimene, mulle meeldib käia ja teha ja kogeda. Ma tahan sõpradega kokku saada ja kuskil kohvikus/baaris istuda. Ma tahan minna muuseumitesse ja üritustele. Ma lihtsalt suren siin kodus.

Olete näinud seda videot, kus lusikaga mõrvar aeglaselt tapab oma ohvrit? Ma tunnen, et see olen mina.

Ma olen praeguseks jõudnud kodu ära koristada juba neljandat korda selle nädala jooksul, sest mitte muhvigi muud pole teha.

Ma sorteerisin ära oma pildid telefonis. Viimati tegin ma seda aasta tagasi. Et oli, mida sorteerida.

Ma tegin õhtusöögiks kartuleid kastmega ja kotletidega, mille ma valmistasin ise nullist! Ma never ei viitsiks sellist asja üldse ettegi võtta, sest mul pole aega selleks.

Ma vaatasin ära terve hooaja Married at First Sight Australiat ja mul viskas sellest nii kopa ette, et ma ei taha seda enam silma otsaski näha.

Mu selg ja keha valutab sellest pidevast olekslemisest.

Ma olen selle nädala jooksul teinud endale 4x näomaski. Viimati tegin ma maski.. 2 aastat tagasi? Jah, mul on nii igav. 😀

Aah ma loodan, et see õudus saab varsti otsa. Ma ei ole absoluutselt koduspassija inimene. Ma olen inimeste inimene, ma tahan INIMESIIIIII. Ma tahan neid näha näost näkku. Oma sõpru ja pere. Ma tahan väljas käia ja üritustel käia. 😦

Aga okei, ma lähen nüüd näomaski tegema ja koristama, sest… mis muud mul teha on. 😀

Kas peaks vetsupaberit varuma hakkama?

Oo koroona. Vaadates mida inimesed varuvad, tekib tunne nagu tegemist oleks massiivse kõhulahtisusega, sest nii mitmeski riigis on peldikupaber otsakorral. Mõtlesin siis, et ah Eestisse see paanika ju niikuinii ei jõua, aga hoidke alt, Hiiu Rimis vetsupaber ka otsakorral!

Mis toimub? Kas mulle on jäetud midagi ütlemata? Või miks see peldikupaber nii oluline on? Ma saaks aru kui näiteks pasta saab otsa või seep või käsimüügist külmetuseravimid, aga WC paber? What? 😀

25501880-8071359-image-a-12_1583275201951

Üldse see varumine veidi üle käte läinud. Inimesed paanikas ostavad asju kokku nagu see vetsupaber oleks ravim kõigile haigustele, kallim kui kuld. Samas inimesed, kellel pole võimalik suurte varudena asju kokku osta, näiteks vaesemad või vanurid (kes on riskigrupp!!!), nemad on tegelikud kannatajad samas kui hoarderid istuvad oma vetsupaberitroonil. 

corona-virus-costco-toilet-paper-meme

Nüüd mul on tunne, et ma peaks ka vetsupaberit varuma hakkama. Mitte sellepärast, et maailmalõpp on tulemas ja kogu eesti rahvas välja sureb vaid sellepärast, et mingid hoarderid ostavad kogu eesti pelleripaberist tühjaks. Kätedesodega see juba juhtus, aga see veidi arusaadavam ka. 😀

Teate, mis aitaks läänemaailma rahvast selle paberipuudusega? BIDEED.

Ma saan aru, uus haigus, tekitab hirmu. Ma nüüd ei võrdle koroonat gripiga, aga grippi on surnud Eestis sel aastal juba kolm inimest! Ja mis kõige haigem, gripi vastu saab end kaitsta vaktsineerides. Eestis on aga gripi vastu vaktsineerimine Euroopa madalaim ja seda enam tekitab küsimusi, et miks, oo miks, inimesed end ja oma lähedasi ei kaitse olemasolevate ränkade haiguste vastu.

89634837_10157864012953418_4750543054136410112_o

Vaadake lähemalt statistikat siit: informationisbeautiful.net/visualizations/covid-19-coronavirus-infographic-datapack/ 

Püüdkem säilitada kaine mõistus, mitte hoardida suuri koguseid asju, mõelda ka kaasinimeste peale ja mitte rabada nende eest pelleripaberit. Peske käsi, ärge näppige nägu ja püüaks mitte üksteisele näkku köhida.

Sellessuhtes on naljakas, kuidas teades, et näomaskid ei ole tõhusad kandjat haiguse eest kaitsma vaid aitavad haigel mitte nakatada teisi, on terve Eesti näomaskidest tühjaks ostetud. Ei tea kas inimestes tärkas suur soov enda kaasmaalasi kaitsta oma batsillide eest? Sest senimaani iga jumala talv olen ma kokku puutunud hulga inimestega, kes konkreetselt RÖGISTAVAD kaasmaalastele näkku. Köhivad bussis suu avali ja mingist viisakusest pole jälgegi. Öäk.

Ämblikud autos

Eelmine nädalavahetus oli õite lumine, vähemalt Tallinnas. Sai siis isegi mindud välja ja seda ilma nauditud. Näiteks tegin selle talve esimese ja viimase (arvatavasti) lumememme.

img_20200229_1431466316252937181455202.jpg

Mulle meeldib, et ka teised inimesed on ära kasutanud seda kena talveilma ja midagi kaunist meisterdanud. Näiteks Balti Jaama juures on suur lumefallos ehitatud. Anatoomiliselt igati korrektne ja puha.

Käisime perega kelgutamas. Või noh jõudsime napilt enne kui lumi ära sulas. Nõlv oli juba kergelt murune, aga ega see ei takistanud. Lõpuks hakkas vihma sadama. 😀

Küll aga sain ma shoki osalisels Narva maanteel kui ma sõitsin tagasi koju. Oli õhtu, teed olid tühjad ning ma näen enda pea kohal suurt musta kogu. Auto laes istub suur ÄMBLIK, kes on teel minu pea poole.

Muul ajal nad mind ei häiri ja ega ma neid ei karda ka, suudan nad viisakalt õue toimetada, aga kui see vend mu pea kohal on, siis see oli ikka eriti ebameeldiv.

Ma siis püüan keset Narva maanteed seda ämblikku oma kotiga maha lüüa, samal ajal sõites, aga see raibe ei sure! Peatuda ka ei saa tee äärde ja ainus variant oleks olnud keset teed seisma jääda ohutuledega. Kujutage nüüd ette, et politsei tuleb küsima “Vabandage neiu, miks te keset teed peatute?” ja mina pean siis seletama, et tere härrased, ma püüan siin ämblikku maha lüüa, aga TA EI SURE.

Igatahes lõpuks sain selle ämbliku kätte ja sõitsin värisedes koju, sest ÄKKI TA IKKAGI EI SURNUD ÄRA JA RONIB MU PEAL.

See ämblik oli ikka jõle suur ja ma vist tean ka miks. Paar nädalat tagasi läks mu auto tagaistmel ümber pakk kartulikrõpse ja see puru on seal sellest ajast peale vedelenud ja ju siis see ämblik sellest toituski.

Homnepäev kutsun Upsteami (not sponsored, aga võiks olla), et nad mu auto ära puhastaks ja lisan kommentaaridesse erilise palve ka kõik ämblikud viisakalt eemaldada.

Alkohooliku pihtimused

Alates sellest ajast kui ma juhiload sain, siis on see tugev piirang mu alkoholismile. Näiteks kui ma lähen kuskile üritusele autoga, siis tahaks ju võtta ühe kokteili aga kurat ei saa, sest ma sõidan. Kaine rool ja purjus peaga ei tohi sõita.
Mitte, et ma iga jumala kord kuskil üritusel jooma kukuks, enamasti ma valin siiski tee või mahla, aga mõte käib ikka peast läbi.
Näiteks täna olen jälle baaris tööl ja mis sa ikka baaris teed kui paar kokteili, sest uskuge või mitte, purjus inimesi on niiviisi palju kergem kannatada ja muusika võtab jala tatsuma ja kõik ei tundugi maksimaalselt tüütu.
Peale paari kokteili meenub mulle, et ma pidin hommikul ju paar sõitu tegema, sest ma olen laiskvorst. Aga nüüd on see plaan metsas, sest ma arvan, et alkohol mu veres ei lahustu ära selleks ajaks. Yay, alkoholism!
Ja ma ei saa võtta riske, sest isegi ilma alkoholita võin ma teha lolle vigu ja õnnetusi tekitada. #vahtraleht
Pole vaja veel lisaks ühte väärtegu. 😀
Ma pean valima ühe: alkohol või mugavus. Täna õhtul võitis alkohol haha. For obvious reasons. 😀
Igatahes mul oleks vaja soetada alkomeeter. Et võimalusel olla laisk, aga mitte seadust rikkuda. 😅

Vahtraleht sõitis Tartusse ja tagasi?

Mis teie sõbrapäeval tegite? Mina igatahes veetsin kolm suurepärast tundi autos istudes ja Tartusse sõites.

Asi algas siis sellega, et mõtlesin teha ühe nn weekend-getaway ja kuhu siis Eestis ikka minna kui Tartusse. 😀 Ma olen ise suur rongifänn ja alati käinud rongiga, aga kuna ma just ostsin ära oma suvepuhkuse piletid, siis mu rahaline seis on -50. 😀 Odavam oli minna autoga.

Mul on Tallinn-Tartu maantee foobia, sest seal sõidavad vahepeal täielikud debiilikud ja mul on mitmeid kordi elu silme eest läbi käinud (ka bussis istudes) seega olen kõigile kuulutanud, et mina sellele teele oma jalga ei tõsta! Ka seekord, valisin natuke pikema aga rahulikuma tee, sest esiteks, foobia, ja teiseks ma olen vahtraleht.

bad-driving-gif-6

See oli mu esimene maanteesõit ja ma sõitsin ainult kaks korda peaagu teelt välja. Tartusse sõites oli väljas pime ja udu, seega natuke keeruline, aga kohale me jõudsime!

Esimene õhtu plaanisin lihtsalt magada. Teisel päeval mõtlesin, et eelmise päeva piinadest polnud küllalt ning äkki sõidaks lähedusse ühe järve äärde. Talvel. Jah. Noh veits lamp, aga tore järv oli, jääs ja puha. 😀

Õhtu veetsime külmetades kohvikus, kus näidati Eesti Laulu ja see oli kohutav. Esimesena nägin klippi ansamblist Viinerid ja ma mõtlesin, et huvitav vaheklipp selle aasta esinejatele, noh nagu Tujurikkuja. Aga ei, nad päriselt võtsid osa. 😀

Samas… Eesti Laul on alati olnud kergelt piinlik üritus ja ei hiilga oma muusikalise tasemega, sorry. 😀

Järgmisel päeval ehk viimasel päeval käisime SPAS. Spad on head kohad, lihtsalt istud ja vedeled ning VSpa oli seest ka nii soe, et tekkis tunne nagu oleks suvepuhkusel Kreekas.

Siis algas tagasisõit Tallinnasse. Jälle kolm tundi, aga seekord oli mul au sõita nii pimedas, udus kui ka rämedas vihmas terve tee. Äkki oleks veel veidi jäidet ka lisanud, oleks erilisema närvikõdi osaliseks saanud.

Kolm tundi hiljem jõudsin Tallinna. Mu kael oli sõitmisest nii valus, et ma sain sellest meeletu peavalu, mis kestab siiamaani ja täna on teisipäev.

Mis on positiivne on see, et ma ei sõitnud teelt välja, ma ei ajanud kedagi alla ja mu auto ei lagunenud tee peal ära, milles ma olin täiesti kindel, sest see tegi igast uusi hääli mu jaoks. Aga no olgem ausad, ma polnud varem sellega ka maanteel sõitnud ja mul pole õrna aimugi, mis auto hääled normaalsed on ja mis mitte.

Rääkides võhiklusest, siis ma oleks ääretult tänulik, kui keegi viiks läbi koolitusi teemal “Autodest idudele” sest mina sain alles kuskil Lõuna-Eesti tanklas teada, et jahutusvedelikke on kolme eri värvi. MIKS. MIKS SEE NII RASKE ON. Lisaks ma tean, et mu autol on selline asi nagu püsikiirusehoidja, aga wtf sellega tehakse ja kuidas seda kasutatakse??? Ma ei tea. Help.

Kuidas osta autot?

Ma sain siin üleelmisel nädalal load. (Kes krt need andis mulle) Mul on autoostu plaan juba pikalt olnud, sest mida ma neid lube ikka hoian kui ei sõida. Ma ei sõida iga päev, absoluutselt mitte. Ma elan Tallinna kesklinnas ja mul läheks 10x kauem aega autoga sõites kui jala minnes enamus kohtadesse nagu poed ja jõuks jne.

Küll aga oleks vaja vahepeal teha pikemaid sõite nt maale või kellelgi külla või ükskõik kuhu niisama, kasvõi randa!

Eks ma olen seda auto24.ee sirvinud juba mitu kuud, et silma peal hoida. Plaanisin algul läbi ajada umbes 3000 euroga, aga lõpuks see summa kahekordistus, sest noh mida rohkem maksad, seda parema auto saad. Ma nüüd ei räägi, et mul ÜLIMUGAVAT autot vaja on, sest ma ei jaga mingit matsugi asjadest nagu vihmasensorid (wtf). Aga mingi okei auto, mis pole väga vana (väga vanade autode turvalisus õnnetustes on halvem ja see on mu suurim hirm matsu panna maanteel kellegagi.) Jah, ma vaatasin turvateste. 😀

Igatahes minu tänane päev on olnud täiesti uskumatu.

Ma nägin ühte kena Peugeoti, küllaltki ok hinna eest ja mõtlesin, et ok, proovisõitu võib ju ikka teha. See oli ÜLEEILE. Proovisõit oli täna. Proovisõit oli mul lasnast mustakale, kus ma käisin töökojas, et lasta auto üle vaadata.

Ma tahan siinkohal tänada kõiki sõbrannasid, kes oma mehi ja vendi ja tuttavaid piinasid sellega, et vaatasid minu saadetud kuulutusi üle, et mis on ok auto ja mis mitte, sest ma ei jaga muhvigi sellest maailmast. Ma mõtlesin ausalt, et ma olen nii üksi oma teadmatuses, aga krdi ägedad naised olid pealehakkamist täis ja nii saigi kõik orgunnitud nii, et sorteerisime terad sõkaldest ja saime ülevaatuse aja ka kinni pandud.

Töökojas vaatas sõbranna vend auto üle ja ütles et piduriklotsid vaja vahetada (mis nagu ma kuulsin on tavaline kuluosa, vahetatakse kord paari a jooksul), aga muus osas igati viisakas auto. Üritasime siis veidi tingida, aga ei andnud väga. 😀

Mõtlesin, et no viisakas auto, kõik asjad nagu okei, lööme käed.

Ja BAM MUL ON AUTO.

Screenshot 2020-01-31 at 10.19.40

Ma ei osanud muhvigi teha, allkirjastasime lepingu ja andis mulle selle registritunnistuse misiganes ja võtmed ja palun. 😀

Ma siis mingi 10 min vahtisin autos endaga tõtt, et mis kurat toimus. Ma sain auto? Miks keegi mulle auto müüs? Ja miks ma load sain? Mis toimub? Ma mingi suur inimene???

Võtsin siis suuna ARKi poole, et end seal registreerida. Vahepeal käisin tanklas tankimas.

Mina tanklas:

84093621_187065342682780_93166426289864704_n

Tanklad on üks mu suurimaid hirme, ma ei oska seal midagi teha. Kas kaart käib enne või pärast tankimist? Miks bensiini ei tule? Miks see automaat karjub mu peale? Mis toimub? Kus ma olen? Aaaaah.

Sellega ühel pool, läksin ARKi ja sain end ülikiirelt omanikuks registreeritud. Mina ja omanik. OMANIK. Ma ei oma mitte midagi peale jalgratta ja ärevuse ja nüüd on mul auto?

Koju jõudes suutsin veel hingehinda maksva kindlustuse ära teha.

Nagu kas võib veel rohkem täiskasvanu olla, kui mina tol päeval? Äkki ostaks siis juba korteri ja võtaks laenu, abielluks ja saaks kaks last. 😀 Uskumatu värk. Ja täiesti ISE sain hakkama!