Ühe ajastu lõpp – tantsupidu

Ma olen siin blogis kajastanud oma teekonda tantsupeole ja see on läinud ikka üle kivide ja kändude. Lõpuks jõudiski kätte see tantsupeo nädal, mis tähendas nädal aega 12h trenne ja esinemisi. Ma kartsin seda nädalat kui tuld.

Esimese trennipäeva hommikul ärkasin üles sellise ärevusega, et õudne. Keha värises, nii hirmutav oli. Tantsupeo treeningud hakkasid kell 1, aga meie treener otsustas muidugi, et me peame veel varem minema ja ise trenni tegema 3h. Oh well…

Trenninädala algus oli kõige intensiivsem. 12h trenni väheste pausidega ja ainult 1 söögikord, milleks oli supp. Põhimõtteliselt olin sattunud kaalulaagrisse. 😀 Teine nädala pool oli juba kergem, sest tantsude asemel harjutasime lihtsalt platsile minemist ja maha tulemist ning peale seda olid juba etendused.

Üldiselt oli kogemus väga lahe. Koos teiste rühmadega koos tantsida ja juttu ajada ja näha, kuidas suudetakse 10 000 inimest nii ladusalt liikuma panna – nii tantsudes kui tantsude vahel – et mitte keegi ei jäänud kellelegi ette ja kõik teadsid alati kus ja millal nad olema peavad. Müstika!

Muidugi tantsupeo trennides, kus kõik meie liigi (naisterühmad N2) 800(?) tantsijat koos trenni tegid, olid kõigl jalas tossud. Nagu te eelmisest loost mäletate, siis meie rühmas tekkis hull draama sellest, kui ma ütlesin, et võtan igaks juhuks tossud ka lisaks tantsukingadele kaasa.

Meie rühm oli ainus, kes kingades tantsis…

giphy.gif

Järgmisel päeval muidugi pani ka meie rühm jalga tossud. Treener ei öelnud midagi. Noh.. oleks kohe mõistlikult lähenenud, oleks see draama kõik olemata, aga mis olnud see olnud.

Etenduste ajaks oli ärevus juba vähenenud, sest raskeim osa oli ületatud. Nüüd jäi ainult tantsida ja tantsurõõmu kogeda. Õnneks tuli ka see lõpuks tagasi ja emotsioonid tantsupeost endist jäid positiivsed.

Nädal lõppes laulupeoga, peale mida ma sain oma rahvariided varna riputada ja oma värsket vabadust nautida. Rahvatantsutrennidega on kõik! Ma olen vaba!!!!! Se eon vist see kõige kõigem emotsioon, mis mul tantsupeost jäi – vabadus.

Tantsupidu ise oli väga äge ja sinna tahaks küll uuesti minna. Kogu see tantsupeonädal oli vahva, saime päikese käest põletada, saime trenni teha ja saime tervislikumalt süüa kui muidu (ma kipun kontoris pidevalt näksima mingit jama). Ja meie enda rühma naised on väga vahvad ja toredad!

Seega kas ma tahaks uuesti tantsupeole minna? Jah, täitsa võimalik. Aga teise treeneri käe all, et kogu protsess oleks siiski rõõmus ja tore, mitte täis draamasid, ja kohas, kus inimesi koheldakse kui täiskasvanuid.

Igatahes, nüüd olen ma VABA! Ma naudin oma vabadust, ma olen reaalselt õnnelik, et ma ei pea oma elu seadma enam tantsutrennide järgi ja kartma mingit järgmist draamat, suurt kulutust või probleemi.

tenor.gif

Sina ei hakka mulle vastu!

Oh boy, oh boy, oh boy. 😀

Ma kohe ei teagi kust alustada, kogu see olukord, mida ma kirjeldada tahan, tundub lihtsalt nii unreal ja lausa naljakas. Igatahes mina käisin täna jälle tantsutrennis. :D:D:D

(Kohati on see hea ka, sest ma saan oma piinadest blogida, muidu on see eluke liiga rahulik, pole midagi kirjutada siia.) 😀

Et end asjaga kurssi viia, siis soovitan lugeda mu eelmist postitust “Sina kuuletud mulle!“, kus ma põgusalt jagan ühte intsidenti oma rahvatantsu treeneriga ning tema kõrgist kommunikatsiooniviisist.

Arvate, et sellega asi piirdus? Oh ei, kallis rahvas, oh ei. 😀

Täna alustati trenni paatosliku kõnega, sellest kuidas me oleme kõik täiskasvanud ja ta ei peaks sellest teemast üldse rääkima.

tenor.gif

Kõne sisu oli siis selline, et tema on meie juhendaja ja meie kõik PEAME tema otsuseid kuulama. Isegi siis kui need on ebaloogilised ja irratsionaalsed, sest tema on boss ja selles ei tohi kahelda. ME PEAME TALLE KUULETUMA!

Aga sellist asja nagu Piia tegi (meeldetuletus: ma mainisin meie chatis kui arutasime kingadest, et võtan trennipäevadele kaasa KA tossud) – selline asi on lubamatu. Ja andis mulle valiku, kas ma vabandan ta ees kohe või lahkun ja nad “leiavad tantsupeoks mingi lahenduse.”

Ausaltöeldes see pakkumine oli päris ahvatlev… Ma saan aru, et ta püüdis mind oma ähvardusega hirmutada (selliseid ähvardusi on pillutud ka varemgi), aga ta vist ei mõistnud, et see oli pigem mu golden ticket out.

Ma küll hetkel otsustasin jääda (sest ma ei tahtnud selle 5 sekundiga sellist otsust teha, et ma lahkun koheselt), seega ma ka “vabandasin.”  Või noh, mind sunniti vabandama.

Teate, see on ka ikka väga totter suhtumine. Sundida täiskasvanud inimest ähvardustega vabandama. Milleks? Kõik ju teavad, et see on feik ja ma ei mõtle seda tõsiselt. Ja vabandada mille eest? Selle eest, et ma jagasin oma arvamust ja julgesin mainida, et võtan ka tossud trenni kaasa (et ma ei tea, kasvõi sööma minna nendes kui jalad valusad või misiganes!)? Või selle eest et ma eksisteerin?

Siis tegin uue vea ja julgesin talle mainida, et mind häiris ta toon ja see viis kuidas ta end väljendas seal chatis (käsutas ja kamandas ülbelt). Selle peale öeldi mulle, et “Mind häirib ka palju asju.” Ok.. Räägi nagu seinaga. 😀

Terve trenn ma juurdlesin siis selle üle, kas minna või jääda (kui selline võimalus juba välja käidi!). Küsisin oma sõpradelt ka nõu, sest ma olin reaalselt valmis oma kingad varna riputama ja välja jalutama.

Õnneks mu armsad sõbrad andsid mulle indu jääda ja kannatada (nagu õige eestlane kunagi). Lisaks mõlkusid mul mõttes mu kallid inimesed, kes on tantsupeole tulemas, seega TEIE NIMEL, mina jään!

Mulle andis üks väga tark oma ala professionaal sel teemal (täpselt sellel ebameeldiva õhustiku ja ülbe tooni teemal) nõu, et kõige parem valik on säilitada oma väärikus ja mitte kukkuda emotsionaalsesse vaidlusesse – ehk olla the bigger person.

Ja mul on tunne, et ma sain sellega hakkama. Ma ei öelnud kurjasti, ma ei vihastanud, ma ei hakanud nutma, ma ei jäänud täiesti sõnatuks. Ma jäin rahulikuks ja vestlesin rahulikult inimesega, kes läks ühest messengeri sõnumist nii keema, et hoia ja keela. 😀

Kirisiks tordil: meie treener veel julges mu peale trennis karjuda (kah tavaline selles tantsuklubis) ja ma viisakalt vastasin, et ei ole vaja karjuda, mis võttis ta korra isegi sõnatuks. Peale seda hakkas ta kättemaksuks mingeid vigu minu tantsus otsima ja sai siis paar korda ka ära pandud ehk üle saali kõvasti karjutud, et “NII PIIA TEGI VALESTI, KÕIK ALUSTATE UUESTI.”

No, as long as you’re happy, ausalt. 😀 Tõesti, ma tahaks teada, kes teda hammustas, et nii ülbe peab olema? Või nagu, mis juhtus? Sest õnnelik ja endaga rahul olev inimene teistega nii ei käituks.

Viisakas ja täiskasvanulik oleks ju mitte kogu grupi ees ühte inimest häbiposti panna (mida on ka varem juhtunud!), vaid kui on probleem, siis see nelja silma all ära lahendada ja selgeks rääkida rahulikult. Aga mulle tundub, et tal oli vaja luua näidispoomine sellest, mis juhtub kui keegi nn “vastu hakkab.” (Kuigi…. ma ausalt ei näe, kuidas ma olen vastu hakanud, kui ma mainin, et võtan trennipäeval tossud KA kaasa. Täielik müsteerium.) Ja see on suht lapsik mu meelest.

Mul on ka hea meel, et mu kaastantsija julges treenerile selle kõne ajal mainida, et ka tema on kahelnud neis otsustes, mida treener on teinud, ja seda ka välja öelnud ning, et miks teda siis häbiposti ei panda. Selle peale ei öeldud midagi…

Ja mul on hea meel, et meil on trennis ka teisi, keda see treeneri kamandamine ja käskiv kõneviis ja jäärapäisus häirib, ning ka neid inimesi, kes on kaastundlikud teiste suhtes. Et kõik ei ole üdini halb!

Võib-olla ei oleks tohtinud midagi öelda. Võib-olla on parem lihtsalt vait olla, aga ma lihtsalt ei kannata seda, kui keegi inimene kohtleb teisi inimesi kui kõntsa.

Kuni järgmise korrani,

teie rebel Piia 😀

Sina kuuletud mulle!

Alustades positiivsest, ma tahaks tänada kõiki neid kalleid inimesi, kes suvatsesid mu kirbublogi eest hääletada Eesti Blogiauhindadel! Ma sain tänu teile III koha! Jeeee!!!

Mitte, et mu blogi nii populaarne oleks – esimesel kahel kohal oli hääletajaid ikka peajagu üle ja ma kuidagi kogemata sattusin kolmandale kohale. Ma täiesti mõistan seda, et ma pole mingi popp blogija ja mulle ei hakka mingid #koostööd nüüd sisse lendama. Aga siiski tore, et sain ära märgitud!

hug nine rose

Vähemalt nüüd mul on tekkinud selline võltstunne, et ma olen oma blogiga kuhugi jõudnud. Väike Piia väikesest blogist tänab teid siiralt!

Nüüd siis sellest, mis mind siia blogisse täna tõi. Mul on nimelt ääretult stressirohke aeg ja ma kergelt suren. Paljude erinevate asjade pärast, aga üks suuremaid asju on see pagana rahvatants.

Jubedamat trenni ei ole olemas ausalt. Ma tõesti juba ammu ei jaksa enam ja nüüd on ees ootamas nädal aega 12h trenne. Ja arvestades, kelle käe all ja kellega ma koos treenin, siis see tuleb eeldatavasti üks kohutav kogemus.

Ma ei taha kurjasti öelda kellelegi ja ma ei taha tüli norida. Samas hetkel on situatsioon juba nii naeruväärseks läinud, et ma pean kuhugi selle kirja panema, muidu lihtsalt hiljem ei usu.

Meie treener ei ole näiteks absoluutselt vastutulelik ja mu arust pingutab kõigega üle. Kõik, ja ma mõtlen ABSOLUUTSELT KÕIK, peab olema perfektne.

Kaasa arvatud mingi mõttetu trenniseelik, mida me kanname 3 päeva ja mille otsimine kestis kuu aega, sest treener polnud valikutega rahul ja mille pidime laskma eraldi õmmelda. God help us.

Ja kaasa arvatud meie rühma näidisvideo ühest tantsust (Tuljak, jee) mida me pidime ise endale selgeks tegema ja mida tantsupeo korraldajad tahtsid lihtsalt näha video kaudu kui kinnitust, et see on meil enam-vähem selge. Jumal hoidku, et mingit produktsioonifirmat meile kohale ei kutsutud selle filmimiseks. Teised rühmad filmisid seda videot oma trennis suvaliste trenniriietega, ka nn ametlik video oli pmst toas suvariietega tehtud.

Aga mida meie tegime?

Muidugi panime endale TÄISRAHVARÕIVAD selga, sest why the fuck not, ja läksime parki tantsima, sest again why the fuck not, ja filmisime seda mingi 50x. Aa ja muidugi pidime kõik kandma punast huulepulka, sest ilma selleta oleks ju lausa kriminaalne seda videot filmida ja ära saata.

Ausalt, milleks? Et näha korraldajate silmis parem välja? Milleks selline show ja etendus? Kellele?

Sorri, aga minu jaoks on see perfektsionismi tagaajamine ja pedantsus kaotanud täieliku tantsuisu. Lisaks muidugi see suhtumine treeneri poolt, kui keegi ei nõustu tema otsusega.

Näiteks arutasime, et kas välitrennides tantsupeonädalal võiks kanda tosse, sest esiteks miks me rikume oma reaalseid rahvatantsukingi, teiseks milleks me piiname oma jalgu ja kolmandaks miks me rikume muru. Muidugi vastus oli EI MEIE TANTSIME AINULT KINGADES JA JUTUL LÕPP.

Ma jõudsin ennem veel korra mainida, et ma plaanin endale tossud ka kaasa võtta (et noh kasvõi vahepeal kanda, sest 12h ma ei kavatse kontsadel olla, hell no).

Ja selle peale vastati mulle:

Screenshot 2019-06-26 at 22.29.44

Ma ei teadnud, et ma maksan iga kuu tantsuklubile raha selle eest, et keegi saaks mind ringi kamandada ja olla mulle kurja ema eest, aga okei.

Ma vist olen liiga naiivne, et eeldan, et täiskasvanud inimesed suhtlevad üksteisega inimlikult, eriti veel kui ma maksan selle eest…

Aga eks muidugi on asjal kaks poolt ja mul on mingil määral isegi kahju, et inimestel on selline perfektsusvajadus, et iga väike asi tundub justkui purustavat seda perfektset kuvandit ja selle vältimiseks peab ründama ja agressiivne olema.

Tantsupidu viib mu hauda

Nagu te juba tuttavad olete arvatavasti (kes ei ole siis, here you go), siis rahvatants ei ole mingisugune lust ega rõõm. Miks ma seal käin? Ma ei tea. 😀

Jah, me saime tantsupeole! Jee! Jee?

Kas see tekitas minus just rõõmu, ma ei saa öelda. Pigem oli korraks hea meel, et jess, we did it!, aga siis ma kergelt surin stressi, sest see tähendab veel hunnikus neid trenne ja seda stressi ja pinget.

Vahetult peale tulemuste tulemist, et kes sai edasi, kes mitte, jagasid rahvatantsijad Maalehes oma emotsioone. Enamik neist olid negatiivsed. Inimesed olid palju tööd teinud ja ei saanud edasi. Jah, meie nn kategoorias (Naised 2), jäid ligi pooled rühmad ukse taha. Ja arusaadavalt on nad pettunud. Inimesed, kes on tantsinud aastaid koos vs meie, kes me oleme kokku tulnud spetsiaalselt tantsupeoks. Ausaltöeldes oli ka minul kurb meel nende pärast.

Jah, ma olen nõus – Kalevi staadion ei mahuta kõiki. Jah, ma olen nõus, et rühmi, kes pole enda tantse selgeks teinud, ei tasuks väga saata tantsupeole. Kuid kas otsustati selle põhjal? Jumal seda teab, sest sel aastal ei avalikustatud hindeid, mis rühmadele ettetantsimisel anti, samuti ei olnud mingit tagasisidet. Lihtsalt kas said peole v ei ja kõik!

Keegi ei tea ega saagi teada, mis alustel need otsused tehti, kes saab peole ja kes mitte, ning milline see tegelik pingerida oli. Kõik on nagu üks must kast!

Ja siis need, kes said peole, on ekstraülbed, et “haha ega ei tasu ronida peole kui tantsida ei oska” Sorri aga, wtf? Mitte muidugi kõik, aga selline ülbus ja kõrk toon kumas väga selgelt läbi mõne inimese sõnavõtust. Mõnes kohas lausa naerdi nende üle, kes ei saanud edasi, et nood inimesed ronivad ajalehte vinguma. Jällegi nende poolt, kes edasi said ja jällegi, kui need inimesed poleks edasi saanud, küll nad oleks ise ka “ajakirjandusse vinguma” läinud.

Igatahes kogu see teema ajas mul kopsu üle maksa. Just see teiste inimeste suhtumine… Nagu ma ei tea, tunne vähemalt kaasa neile, kes ei saanud, mitte ära tule hüppama pls. Ja nüüd ma ise hüppan siin, aga vähemalt oma blogis. 😀

Igatahes üleüldiselt, see pidu peab ikka kuradi võimas olema, et ma kogu seda jama kokkuvõtteks ei kahetseks. Praegu mõtlen küll, et kui saaks, keriks aega tagasi ja hoiaks alles suure hulga raha, suure hulga närvirakke ja aega. Senimaani on pinget ja stressi ja ka pisaraid olnud hunnikutes rohkem kui neid üürikesi rõõmuhetki.

Jah, elu pole lust ja lillepidu, aga no kurat ma ju siin vabatahlikult põhjustasin endale selle stressi ja maksan ka selle eest. Fuck me. 😀

No eks ma püüan kuidagi üle elada, aga senimaani on mu arvamus, et NEVER AGAIN. Kui üldse, siis vb laulupeole, aga god knows, äkki seal ka karjutakse inimeste peale justkui hobina. 😀

Okei end of my hala. 😀

Kutse tantsule? Ei aitäh!!!

Ma pole kunagi olnud tantsuinimene. Ma esimeses-teises klassis korra proovisin showtantsu, sest ma tahtsin saada roosat baleriiniseelikut, aga kuna ma tunnis muud ei teinud kui nokkisin oma matti, sest mind ei huvitanud see tants absoluutselt, siis lõppude lõpuks mind ei lastudki esinema ja roosat seelikut ma ei saanud.

Eelmisel aastal tuli idee minna rahvatantsu, et 2019 tantsupeole saada. Ma ei vihka tantsu, ma lihtsalt ei oska seda. Aga praegune trenn on küll piin kuubis!

Treener on karm ja kuna ma pole just kõige vilunum tantsija siis saan ka tihti pähe seal. Lisaks sellele pidime kõik välja ostma rahvariided, mis on väga kallis lõbu ja nii ma olengi üks saamatu ja vaene hunnik inimest.

Ning siis ma mõtlen iga kord peale trenni, et kurat küll, miks ma teen seda. Eriti kuna vahel tekib seal komme nn vähemoskajad häbiposti panna ja see ei ole väga meeldiv ega kuidagi moodi motiveeriv!

Lisaks on veel surve mitte tiimi alt vedada, sest kui minu pärast me ülevaatuselt edasi ei saa, siis on mu kannul 12 kurja naist. Õnneks ei ole mina veel kõige halvem tantsija, ma olen saamatuselt eelviimane, seega on lootus, et vast kõik naised mind harkidega taga ei hakka ajama. 😀

Igatahes nüüd olen ma stressis, sest pea üle päeva on tantsutrenn, millest puududa EI TOHI. Isegi kui oled haige, pead trenni kohale tulema. Miski ei vabanda, ei gripp ega külmetus ega valud. Kohalolek on KOHUSTUSLIK, sest kui kõiki kohal ei ole, jääb trenn ära ja siis on jälle vähemalt 12 naist kellegi peale vihased.

Kõige naeruväärsem on see, et ka siis kui oled näiteks kõhugripis (kes seda põdenud on teavad, et sel ajal sa ei liigu ka!), siis vaadatakse viltu kui trennis ei ole. Nagu kamoon.. Kus on mõistus? Selle kohta siis öeldakse, et tal on halb suhtumine.

Et kui inimene otsustab koju jääda ja enda tervist hoida või puht füüsiliselt ei suuda end trenni vedada, siis ta ei ole mitte ratsionaalne vaid ta suhtumine jätab soovida. Jah ma saan aru, inimesed tantsivad ka kõrge palavikuga, aga me oleme HARRASTAJAD!

Meie trupp ei ole mingisugune kõrgklassi võistlustiim, kes teenib endale sellega elatist. Ma saan aru Estonia baleriin läheb põiepõletikuga trenni või joob ära 10 pakki smectat, et põhi alt ära ei oleks kõhugripiga, aga meie oleme harrastustantsijad. Miks me peame enda tervist (nii füüsilist KUI vaimset!) rikkuma ühe tantsutrenni nimel?

Sorri, aga ju ma siis olen ka üks neist halva suhtumisega inimestest, kes paneb enda tervise esikohale (ja ka teiste tervise). Lisaks ei ole see ju loogiline, et kui trennid on ülepäeva, siis oodatakse, et haiged (nakkusohtlikud) tantsijad kohale tuleks ja kõiki teisi nakataks. Kas on siis parem kui 1 trennis on kohal kõik tantsijad aga järgmise 3 trenni ajal vaevlevad 5 inimest kõhugripis?

Igatahes on mul juba nii kõrini sellest suhtumisest ja mentaliteedist, et tants on elu, muid asju meil pmst olla ei tohigi ja kui sa julged kasvõi midagigi öelda või puududa, siis saad kogu grupi halvakspanu osaks. Mul on tunne nagu ma oleks mingi 5aastane pahandust teinud laps, mitte täiskasvanud inimene, kes käib trennis sellepärast, et talle see meeldiks ja oleks justkui hobi.

Ma ei jõua ära oodata, millal see kõik läbi on. Ma ei soovi trenni minna absoluutselt, aga kui ma puudun, siis ma ei taha ette ka kujutada, mida seal minust siis räägitakse ja mis häbipost mind järgmisel korral ees ootab. 😦

PS: Ma ei taha nüüd jätta muljet, nagu meil oleks seal kõige jubedamad inimesed maailmas. Ei, naised on meil täitsa toredad ja häbipostide vahel saab nalja ka. 😀

Kui vaal ei suregi enam trennis

Ma pole vist pikalt oma trennist rääkinud. Te nüüd kindlasti arvate, et ma püüdsin vaikselt selle teema unarusse jätta ja vaiba alla lükata, kuna ma jätsin asja pooleli. Ma ise arvaks sama. KUID EI!

Uskuge või mitte, aga ma olen suutnud pea igal nädalal vähemalt korra (enamasti siiski 3 korda) oma tagumendi trennisaali lohistada. Nüüd, peale kolme kuud, pole ma enam nii vastu ka sellele, kui trenni lähen. Varem ma VIHKASIN sinna minemist, sest see tähendab ju füüsilist aktiivsust ja mina ning füüsiline aktiivsus pole kunagi kokku sobinud.

Sellele nähtusele aitas kaasa see fakt, et MyFitnessis ei saa trenni canceldada kui on jäänud tund või vähem trennini. Mis tähendas, et kui ma unustasin trenni ära canceldada, siis ma pidin sinna minema või muidu maksan 1.50. Ja selle eest saab ühed Hesburgeri sibularõngad osta, seega ei saa seda raha raisku lasta!

Huvitaval kombel panen ma nüüd tähele muutusi, mis selle kolme kuuga toimunud on. Mitte kaalus, ei. Seda on nagu juurde tulnud. Ei teagi kas rõõmustada või kurvastada, kuigi see ei mängi erilist rolli niikuinii. Lihaseid ka ei ole eriti märganud, pigem on muutused olnud vastupidavuses.

Kes rühmatrennides käinud on, need vist teavad kudias treener mõnikord ütleb, et siin on harjutus, mida teeme, aga kes ei jaksa võib teha sead lihtsamat varianti. Ja no HELL YEAH ma teen seda lihtsamat varianti, sest muidu ma sureks.

KUNI eelmise toningu trennini, kus oli valida kas teha kükkidega hüppeid või lihtsalt kükke ja mina ESIMEST KORDA tegin kaasa raskema versiooni ehk kükkidega hüpped. Pean tunnistama, et ma siiski natuke surin selle ajal, aga ma tegin seda ikkagi kaasa!

30stm matt running

See oli esimene märk sellest, et trennist on senimaani kasu olnud. Võttis aega kolm kuud, aga asja sai. Heh, KES OLEKS ARVANUD, et minust asja saaks. Või et mu trennijuttude kategoorias ei jäägi uluma tuul nagu mina ja pea kõik teised arvasid.

Lisaks sellele olen ma hakanud kõndima. Ükskord kõndisin trennist koju. See tundus kui 10km, aga oli tegelikult vaid 5. Täna kõndisin ilusa ilma puhul poodi ja tagasi, kokku 10km. MINA. Ja KÕNDISIN.

who-am-i.gif

Okei ÜHE peatuse sõitsin bussiga, sest muidu oleks kõik liiga ilus olnud. 😀

Eks vaatame, kui kaua see kõik kestab. Ma miskipärast arvan, et mitte väga kaua. 😀

PS: Kui minusugune eluaegne trennipõlgur suudab trennis vastu pidada kolm kuud, siis suudavad kõik teised ka, kes mõtlevad kas minna trenni või ei.

PPS: Ma ikka vahepeal suren natuke trennides, aga mitte NII PALJU kui varem.

Millest mu keha koosneb?

Käisin täna Benu apteegis kehakoostist analüüsima. Seda saab teha tervisekuu raames märtsis nii Benu kui Apotheka apteegis (võib-olla veel mingid, aga ma pole teadlik).

Igatahes sain põhjaliku tagasiside oma kehakoostise kohta.

Minu kehaline vanus: 15a (!!!) 7 a noorem kui ma olen.

++.jpg

Veesisaldus: 55%

Lihasmass: 40,1kg

Keha rasvaprotsent: 24,9%

Luustiku mineraalmass: 2,2kg

Öeldi, et väga ilusad tulemused. Tundub nagu polekski midagi viga. Trenni pole ka vist mõtet ronida nii, kui lihas tekib iseenesest. 😀

Ei tegelikult kaks probleemi oli. Esimene on luude mineraalmass, mis on liiga madal. Tuleb hakata kaltsiumi süüa, sest et piima ma jooma ei hakka. Ma pole lehmavasikas. 😀 Õnneks sobivad toidulisandid ka.

Teine probleem on madal vistseraalne rasv. Ehk siis see rasv, mis ümbritseb sisemisi organeid ning põhjustab paljudele inimestele probleeme, kuna seda on neil liiga palju (õllekõht on hea näide). Kui seda vistseraalset rasva on vähem kui norm nagu minul, siis võib see tekitada suuremat külma-, nälja-, väsimustunnet ja nõrgestab immuunsüsteemi.

download.jpg

Mida ilmselt tuleb vast tegema hakata on rohkem SÖÖMA. Kohati on isegi õudne kui meenutan õhtul, mis ma päeval sõin ja kokku tuleb nt närune kauss suppi ja kolm kommi. 😀 Mis, nagu näha, pole ilmselgelt tervislik.

Aga öelge nüüd mulle, kuidas ma saan oma pekirulli kõhult, mis mu kõhulihaseid (coming soon) varjutab, organite ümber üle viia? 😀

Mida see masin veel mõõtis oli erinevate kehaosade lihas ja rasv. Näiteks minu käed vajaksid rohkem lihast. Seda tean ma ise ka, sest kui vaja trennis kätekõverdusi teha siis tihtipeale ma lihtsalt lendan näoli vastu maad, sest mu käed ei suuda mind üleval hoida. Samuti näiteks kontserdil on päris raske kätega vehkida, kuna need väsivad no niii ära, et jube. Juuste patsipanek on ka suht piin, eriti kui pats ei tule esimese korraga välja, sest selleks ajaks mul käed juba valutavad. 😀

Soovitan igatahes kõigil soojalt minna oma kehakoostist mõõtma, sest esiteks see on TASUTA ja teiseks saate teada, mida tasuks muuta enda eluviisi juures. Selleks tuleb internetis ette registreeruda: Benu apteek ja Apotheka.

Getting RIPPED – vaal roniski trenni

Juhtus kaheksas maailmaime ja ma läksin trenni. See tähendab, et ma registreerisin end MyFitnessisse. Ma pidin südari saama, kui ma selle hindasid nägin. 64 EURI kuus, WHAT THE FUCK? Taanis on samasugune pakett 33 EURi… UKs on umbes sama hinnaga kui Taanis ning mu sealne sõbranna sai ka eesti hindade peale südari. Nii me siis koos vähe surime.

Teretulemast eestisse, kus hinnad on laes aga palgad on madalamad kui muru. 😀 Mis siis muud teha kui võtsin kätte ja liitusin, muud alternatiivi ju pole. Vähemalt selle raha eest on neil rühmatrenni ruumides led valgustus, mis vahetab värvi. Asi seegi. 😀 Kallil hinnal on vähemalt see mõju, et nüüd ma PEAN trennis käima, muidu hakkab rahast kahju.

Mina käin peamiselt rühmatrennis. Jõusaali ma ei roni, sest ILMSELGELT ma ei tea mida miski teeb. Ehe näide: Proovisin seda ellipticali. Jumala imelik masin. Mingil hetkel vaatan natuke ringi ja näen, et teised inimesed teevad nagu teistmoodi selle masinaga. Tuli välja, et ma olin 5 minutit TAGURPIDI sellega kõndinud.

tumblr_n0gexkmcGy1ra8gcno1_500.gif

Rühmatrennid on aga igatahes minu jaoks sobilikumad.

  • Seal ei hakka igav, jõusaalis ma ainult vahiks seina, ei viitsi.
  • Seal ei saa viilida, jõusaalis ma vist teeksin 5 min nt ratta peal ja läheks koju.
  • Seal ütleb keegi ette, mis ma tegema pean, jõusaalis tuleb ise mõelda.. too much effort.

Rühmatrennidest on lemmikuim MyBeat, mis on trummipulkadega harjutuste tegemine ja ainuke trenn, kus ma saan rütmile pihta ja ei ole nagu eksinud elevant. Küll aga pole ma sinna uuesti läinud, sest see on nii intensiivne, et peale esimest korda ma ei saanud 4 päeva liikuda ilma haigete valudeta. Nagu teleportisin 70a tulevikku ja mutusin pensionäriks, kellel võtab 5 minutit aega, et toolilt püsti tõusta.

d918da5159ab1e260868558f7ab7a5e7.jpg

Praegu siis võtan veits rahulikumalt, kuna liikumisvõimalus on päris vajalik asi, mida ei tahaks kaotada. Rahulikumad trennid on näiteks jooga, aga ma ei tea. Rühmajooga pole ikka see, mis YouTube jooga. Üks (BodyBalance) oli päris hea, aga üks (BodyArt) mulle väga ei meeldinud. Kuidagi liiga rapsimine ja kiiresti liikumine, polnud eriti zen. 😀

PS: Jumal tänatud, et ma trenni läskin. Muidu see trennijuttude kategooria oleks lihtsalt üks väga väga kurb märge minu läbikukkumistest (sest ta on pmst tühi). 😀

Kuidas end piinata Piia moodi

Täna oli ÕUDNE päev. Ma tahan teiega seda õudust jagada, miks see blogi siis on kui mitte vingumiseks. 😀

Eile käisin sellises trennis nagu MyBeat. Väga lahe trenn, trummipulkadega tehakse harjutusi. Kui ma muidu olen rütmitajuta lehm tantsutrennides, sest ma ei suuda oma jäsemeid normaalselt kordineerida, siis kartsin ma, et äkki seekord on samahull ja ma veel ise tahan trumme mängida, seega oleks MEGAPIINLIK. Üllatuslikult aga saime me sõbrannaga vägagi hästi hakkama.

Täna hommikul ärkan üles ja ossa vana p*rse ma ei saa liikuda. Nii kuradima valus on. Kuidagi aegluubis loivasin siis tööle, aga iga istumine ja astumine võtab ikka megalt aega, sest niiiiii valus on. Nii nii valus, et väike pisar tuleb varsti silma. Sõbranna ka sureb praegu kodus oma lihaspiinade käes.

Lisaks sellele õudusele arenes mu nohu edasi ja ma olen päris kindel, et ma hankisin endale külmetuse. Seega jäin ma Actifedi uimas mingi kolm korda bussis magama ja ei saanud pool päeva aru, mis üldse toimub. Jumala sürr ravim. 😀

Actifedi mõju kadudes hakkas nina tilkuma, kurk kiheles ja silmad jooksid vett. Mingil hetkel tabasid mind külmavärinad ka, mis tegi olukorra veelgi meeldivamaks.

Rääkides meeldivatest asjadest avastasin, et mu vasaku silma nurk on eriti valus.

the-fuck-dafuq-will-smith-fresh-prince-of-bel-air-wtf-weird-gif

Pool päeva mõistatasin, et mis paganama pärast see ÜKS silmanurk nii valus on… Ja justnimelt see vasak. Mingi haigus see ka nagu olla ei saa..

Siis meenus, et nädalavahetusel sai lastega mingit limasõda mängitud. Mingisugune veniv lima oli neil olnud, sellest tegime pallid ja siis loopisime üksteist. MIngi hetk lajatas keegi mulle selle limapalliga räigelt vastu nägu just sinna silma juurde. Ma mäletan seda ainult sellepärast, et siis me tegime reegli, et näkku ei loobi. 😀

Täna olen siis üks kurb lonkav tilkuva nina ja silmadega silmahaige.